/nginx/o/2015/02/09/3752153t1h6978.jpg)
Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esinumbrina kandideerinud ning riigikogusse pääsenud Jaak Madison kinnitas Sakalale, et ei ülistanud skandaali tekitanud kolme aasta taguses blogipostituses ühtegi ideoloogiat, vaid arutles erinevate riigikordade plusside ja miinuste üle. Ta rõhutas, et mõistab hukka kõik natsismi ja fašismi negatiivsed ilmingud.
«Iga mõtlev ja ratsionaalne inimene saab aru, et maailm ei ole mustvalge. Ei ole olemas asju, mis on üdini halvad, vaid leiab ka paremaid külgi. See on elu paratamatus ja nii on iga riigivalitsemise puhul. Ka demokraatlikus Eestis on nii positiivseid kui negatiivseid külgi,» rääkis ta.
Täna hommikul leidis meedias tähelepanu tõik, et veel eile oli Jaak Madisoni poliitikablogis kõigile kättesaadav 2012. aasta jaanuaris tehtud postitus, kus ta arutles «vääriti mõistetud» fašismi ja natsionaalsotsialismi positiivsete asjaolude üle. Nüüdseks on postitus parooli taha lukustatud.
«Tol ajal, kui ma tudengina erinevate ideoloogiate üle arutlesin, tegingi ma seda selle mõttega, et oma kaaskonnaga arutada erinevate kordade üle. Et mis ja kuidas tol ajal oli, mis olid kehvemad küljed, mis oli mõni positiivne tahk. Aga see ei ole kellegi ülistamine ega ülestõstmine,» selgitas Madison.
Postituses ütleb noor poliitik, et enamik inimeste eksiarvamusi fašismist tuleneb selle vähesest tundmisest. Ta kirjutab, et natsionaalsotsialismi ja fašismi ei saa ühte patta panna, sest esimene on küll teisest inspiratsiooni saanud, kuid natsionaalsotsialism sisaldab rohkel määral võõraviha juutide ja mustlaste suhtes.
«Üleüldse sai fašism alguse Benito Mussolini juhitud Itaalias, kus ka toimis fašism oma õiges eheduses. Ma ei näe midagi halba, kui ideoloogia toetab rahvuslust (silmas pidades just väikeriike, nagu Eesti), sest see on üks põhipunkt oma riikluse ja rahvuse säilimiseks. Ma ei näe selles halba, kui riik tegeleb oma sõjaväelise võimekuse arendamisega (iseseisvus ilma kaitsevõimeta on mõeldamatu). On ainult hea, kui riik tegeleb oma tööstuse arendamisega, sest see on alus majanduskasvule ja jõukuse suurendamisele,» kirjutas ta.
Samas leiab Jaak Madison kirjutises, et iseküsimus on natsionaalsotsialism, millega hiilgas Hitleri-Saksamaa. Ta leiab, et sellest on silma jäänud ainult negatiivne pool.
«On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge, kuid samas selline nn «range» kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärjekorras sõjatööstusel, viis riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks. Ma ei taha küll õigustada nüüd selle tekstiga natsikuritegusid ja massimõrvu (kuigi sealgi on hukkunute arvud väga vastuolulised), kuid ei saa vaadata asja vaid ühe mätta otsast, peaks nägema ka positiivseid pooli, mis kaasnesid tolleaegse korraldusega.»