Juhtkiri: Lõputa linalugu

Viljandi kino Rubiin. Foto: Peeter Kümmel/ Sakala.

Väga võimalik, et paari kuu pärast pole Viljandis enam kino. Kümme aastat Rubiinis filme näidanud osaühingu rendileping lõpeb. Et kinoskäijate hulk üha väheneb, pole tegu just tulusa äriga ning senised kinopidajad ei kibele jätkama. Seega tuleb linnavalitsusel valmis olla tõsiasjaks, et kesklinnas seisev suur hoone jääb talve hakul tühjaks.

Maja küttekulud ja ülalpidamine nõuavad oma ning seega pole heast asukohast hoolimata eriti lootust, et keegi soovib kinopidajate rolli ja kohustusi üle võtta. Nii on jutuks olnud hoonestusõiguslepingu oksjonile panek tingimusel, et krundi uus omanik lammutab laguneva maja sootuks maha.

Tuleb tõdeda, et teist filmide näitamiseks sobilikku kohta Viljandis praegu pole. Ehkki pärimusmuusika aidal on vajalikud aparaadid ja mugav saal, ei asenda see siiski kino. Nimetatud hoone seinte vahel ei passiks näidata mingit teisejärgulist märulit või labasevõitu komöödiat. Samas ei saa öelda, et sedasorti filme pole viljandlastele üldse vaja, sest oma vaatajaskond on neilgi. Tänapäevase kinokultuuri üks põhimõte ongi pakkuda valikut väärtteostest animafilmideni.

Samuti tuleb tõenäoliselt leppida asjaoluga, et Eestis on sirgumas põlvkond, kellele popkorn on kino lahutamatu osa.

Kino populaarsus vähenes kõikjal maailmas siis, kui tekkis võimalus internetist filme alla laadida. Esimeses tuhinas talitasid nii paljud, häbenemata sealjuures oma piraatlikku käitumist. Tundus väga vahva ja mugav vaadata filmi pidžaama väel ja teha võileivapause. Nüüd on lisandunud võimalus tellida film interneti kaudu ka täiesti ametlikult ja raha eest. Ometi näib, et vaimustus selle vastu on raugemas. Esiteks muutub netipiraatide põli üha raskemaks, teiseks hakkavad inimesed mõistma, et korraliku elamuse saavad nad suure ekraaniga saalis. Kinnominek on eraldi ettevõtmine, omade rituaalide ja ootustega.

Televisooni saabudes ennustati kino surma nii, nagu oli kino saabudes ennustatud kadu teatrile. Ometi on kõik kolm püsima jäänud. Oleks kurb, kui meie linn läheb ülejärgmisel aastal Eesti filmi sajandale aastapäevale vastu kinota.