Repliik: Kõrvitsad kui maakerad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Helgi Kaldma
Helgi Kaldma Foto: Elmo Riig / Sakala

Sain kingituseks hiiglasliku kõrvitsa. Kinkija palus sellest mitte numbrit teha — tal on neid lihtsalt liiga palju. Turule minna ta nendega ei taha ja aeda külmale kosida ka ei raatsi jätta.


Selles peres on alati kõrvitsaid kasvatatud, kuid seekord olid nood end ise külvanud: taimed hakkasid kompostihunnikus sirguma sodi hulka jäänud mullustest seemnetest. Peagi säras seal kollane õitemeri, mis paelus nii pererahva enda kui võõraste pilku. Päike ja kuum suvi tegid oma töö ning äsja lõikas see pere aianurgast veerandsada kõrvitsat, muist suured kui maakerad.

Mulle tundub, et kõrvitsa populaarsus on hakanud kahanema. Vanasti, kui pulmi, sünnipäevi või muid koduseid pidusid peeti, keedeti ikka kõrvitsasalatit. Isegi lihavõtete ajal oli kõrvits veel kapi otsast võtta. Praegu aga on kurk, porgand, Hiina kapsas, paprika ja muu salatikaup linnapoodidest aasta läbi iga päev võtta ning vana hea kõrvits kipub unustusse vajuma.

Peale tavalise salati on oskajatel kümneid retsepte, kuidas kõrvitsat toiduks tarvitada.

Tagasi üles