Neljapäevases «Sakalas» on lugu sellest, kuidas Abja valla opositsioon süüdistab võimulolijaid ebaeetilises käitumises, kokkumängus ja sahkerdamises. Läbi aegade on sellised juhtumid jõudnud meediasse ning sageli piirdub nende vaagimine vaid rahvatarkusega «Kus suitsu, seal tuld». Nimelt on mõlema poole väiteid ühtviisi keeruline kinnitada ja ümber lükata.
Sedapuhku avaldab Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas Abja vallavolikokku valitud Kaupo Välba nördimust volikogu otsuse üle maksta keskerakondlasest vallavanemale Peeter Rahnelile projektijuhtimise töö eest lisatasu. Opositsiooni esindaja leidis, et volikogu käitus vääritult, ja otsustas sealt lahkuda.
Tõsi, kaks nädalat tagasi maksti vallavanemale koolimaja ehitamisega seotud lisatöö eest 32 557 krooni. Pärast maksude mahaarvamist jõudis tema pangakontole 24 500 krooni.
Jätame kõrvale arutelu, kas seda on pooleli oleva ja takerdunud ehituse eest vähe või palju. Loobume ka spekuleerimast, kas peab paika vallavanema kinnitus, et tegu polnud kokkumänguga, mille eesmärk oli hüvitada säästuaasta algul tehtud palgakärbe. Hoolimata tõsiasjast, et summa suurusjärk sobib vahe ühtlustamiseks hästi, oleks selline kahtlus liiga küüniline. Oli ju just Abja võimuliit see, kes rõhutas toona juhtide solidaarsust rahvaga raskel ajal.
Ehkki kõik eelmainitud tõigad äratavad mitmesuguseid mõtteid, jääb eelkõige pinnale küsimus, kuidas on võimalik teha selliseid otsuseid tagantjärele tarkusest. Minnes sama käitumismalli järgides ajas veel kaugemale tagasi, võiks volikogu vallavanemale hüvitada ju ka tunamullused kooliehitusega seotud pingutused. Volikogu tõi oma otsuse põhjenduseks, et väljast teenust osta oleks olnud praegusest talitusviisist kulukam. Mine sa võta kinni, kas see peab paika ja mis on usaldusväärsuse hind.
Silma puutub veel üks asjaolu. Kaupo Välba on kahel korral võtnud omaks vägivallatsemise süü, ent pidanud paslikuks volikogus jätkata. Selles valguses ei mõju jutt väärikusest just veenvalt.