Sven Mikser: Õppigem vanadest vigadest

Sven Mikser Foto: Elmo Riig / Sakala

KUULSIN neil päevil kaht prouat poe ees arutamas, mida kõike tuleks veel enne euro tulekut valmis osta — hinnad ju niikuinii tõusevad. Sekkusin vestlusse ja püüdsin nende ärevust hajutada.

Mulle meenus keskkooli lõpupidu 1992. aasta 19. juuni õhtul ühes Paide-lähedases saunas. Järgmise päeva hilise ärkamise järel vantsisin nagu kõik teisedki ei-mäleta-kuhu, et vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Toona osteti rahareformi eelõhtul tõesti jumal teab mida — purgikaasi, sitskleite, tangaineid — ja ikka leidis nii mõnigi õnnetu hiljem vanaisa padja seest mitu pakki Lenini pildiga kasutuskõlbmatuid sajalisi.

Ütlesin prouadele, et ärgu nad muretsegu: seekord kehtib kogu nende raha eurona edasi ega lõpe ka poest kaup otsa.

TEIST KORDA kandus mu mõte 1992. aastasse siis, kui lugesin tööandjate manifesti, mis soovitas kogu Eestile tasulist kõrgharidust. Meenus mu esimene tudengisügis Tartus.

Iseseisvuse taastamise järgne aasta oli mõistagi teine aeg. Õppelaenu veel ei olnud, olid aga inflatsioon ja üürivõlad, kaduv tööstus ja hilinevad palgad, ebaselgus ja naiivsed lootused parema elu suhtes. Oli ka veel veidi ühtekuuluvustunnet — mingi osa 1988.—1991. aastani väldanud ühtehoidmisest ei olnud jõudnud hajuda.

Minu vanem vend käis kolmandal kursusel. Ema, pere ainus palgasaaja, töötas treenerina spordikoolis. Aga küsimust, kas minu õpingud on perele ikka taskukohased, ei kerkinud hetkekski. Me ei olnud ka mingid erandid: vist vaid üks mu klassivendadest ei läinud pärast keskkooli edasi õppima.

Siis saabus aeg, mil parempoolsusele ei olnud alternatiivi ning riik aitas vaid neid, kes ise endaga hakkama said. Uued parempoolsed, kellest mõnigi oli endine kommunist, jutustasid põlevi silmi tasulisest haridusest, tasulisest tervishoiust, legaalsetest «kergetest» mõnuainetest.

Tasapisi saime sellest umbparempoolsest primitivismist üle. Kas tõesti astume nüüd uuesti samasse jõkke?

Eesti on kahekümne taasiseseisvusaasta jooksul saavutanud uskumatult palju. Ta on aga teinud ka vigu, mida ei tasu korrata. Majanduskriis, mis paiskas meid arengus mitu head aastat tagasi, peaks andma meile võimaluse oma toonastest vigadest õppida, mitte kutsuma neid kordama.

Tööandjate manifest tekitab seetõttu kõhedust ja paneb küsima, kas ei vaja me äkki ka töötajate manifesti.

Jah, edukas on riik, mille majandus areneb. Aga riik peab soodustama niisugust majanduskasvu, mis lubab areneda ka ühiskonnal, majanduskasvu, mis soodustab äri kõrval ka loovust ja mis aitab järele nõrgemaid. Kuidas seda teha?

Ettevõtluse teeb atraktiivseks kasum. Aga see, et riik võimaldab ettevõtjale maksimaalset kasumit, ei taga veel riigi ja ühiskonna sidusat arengut.
Ajaloost on teada, et paljud agraarimpeeriumid vajusid kokku, sest lubasid neil, kel juba oli, teenida kerget ja riskivaba hiigeltulu. Minevikus sai seda teha maad kokku ostes ja välja rentides, tänapäeval on see võimalik kinnisvaraga hangeldades või mõnele omavalitsusele monopoolset teenust osutades.

Ükski neist viisidest ei soodusta ühiskonna arengut ega toeta innovatiivsust. Selline ettevõtlusvabadus tähendab kogu koorma veeretamist töötajate kaela, et veelgi suurendada mõne ettevõtja kasumit.

ALLES HILJUTI olime olukorras, kus iga teadus- ja arendustegevusse investeeritud krooni kohta investeeriti kümme krooni kipsmajadesse, mis valmimise järel Rootsi odava laenuraha eest noortele peredele müüdi. Säärane situatsioon lausa ootas riigi kätt, mis annaks ettevõtlusvabadusele õige suuna.

Eesti majanduspoliitika probleem ei ole olnud see, et ta töötajat poputab ja ettevõtjat ahistab. Häda on pigem selles, et riik ei ole tahtnud maksupoliitika kaudu majandust suunata ning häid ideid ja inimesi maksimaalselt ühiskonna arengusse haarata. Kriisist väljudes on meil nii võimalus kui kohus senist kurssi korrigeerida.