Minu Eesti

Karl Sakrits Foto: Erakogu

​VÄIKE, AGA TUBLI looduskaunis paik meeletul maamunal. Selline lause tuli välja, kui mõtlesin oma Eestile. Mitte just üleliia täpne ega ainulaadne.

Aga kuidas kirjeldada sellist nähtust nagu Eesti, liiati veel minu Eesti? Kas kirjeldada loodust, poliitikat, demograafiat, sporti, kultuuri või sootuks meie infotehnoloogilisi saavutusi? Kõik see kokku on Eesti. Aga see ei ole minu oma, ei ole isiklik. See loendite, faktide ja arvude Eesti on reklaamtrükiste klantspaberi Eesti, mis kutsub Tallinna vanalinna pidutsema, Endla rappa matkama ja Saaremaa spaahotelli puhkama.

Mulle on jäänud mulje, et Eesti inimesed ei mõtle enam väga pikalt ega põhjalikult oma riigile, oma maale. Vaid laulupidudel ja ehk ka vabariigi aastapäeval ollakse selle üle õnnelikud. Ülejäänud aja tegeldakse eelkõige argiste tööde ja tegemistega, kirudes saamatuid poliitikuid, mõttetuid euronõudeid ja jubedat ilma. Olen aga täheldanud, et välismaalastega kohtudes muutuvad eestlased ühtäkki maru patriootiliseks.