/nginx/o/2010/06/15/386962t1h9949.jpg)
Hommikul siseneb rahvarohkesse bussi kolm teismelist tütarlast. Nad jäävad seisma keskmise ukse juurde ja hakkavad üksteisega valjusti juttu ajama.
Repliik: Vali õige aeg ja koht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta tahab mulle lilli tuua,» ütleb üks ja teine teeb märkuse noormehe mahajätmise kohta. Kes kelle maha jättis või peagi jätab, jääb õnneks selgusetuks.
Mõne peatuse jagu hiljem on lillede ja mahajätmise teema kõrvale heidetud ning ette võetud teise neiu suhted.
«Ta on ikka täiega kade,» sõnab üks. Jutt käib tema noormehest. Küll ei sallivat too teda bussile saatvaid noormehi, küll tema sõbrannasid. «Hea, et ta mul veel kooli lubab minna.»
Veerand tundi hiljem tean 16-aastaste tütarlaste hingeelust juba tunduvalt rohkem. Samavõrra on «rikkamaks» saanud nii mõnigi kaassõitja.
On üsna raske mõista, miks pean mina täiesti kõrvalise isikuna kogu seda juttu pealt kuulama. Minu arvamus neid neiusid ei huvita. Aga mida teeksid nad siis, kui nende arutelust saaks osa ühe või teise noormehe tuttav?
Kas tõesti ei ole võimalik oma suhteid vaikselt või kuskil mujal arutada? Kas hommikune buss on ikka see kõige parem paik valjuhäälselt südant puistata?