LÕPPEMATU VOOLUNA jõuab postkastidesse Toompeale pürgijate klantspaberile trükitud paraadportreesid, samuti pilte, kus neid on kujutatud lihtlabaste toimingute juures, olgu või köögitüdrukuna, koos lubadustega, et kindlalt edasi, teeme teisiti või kolmat-neljat moodi. Sellest hüüdlausete virvarrist jääb vägisi mulje, nagu oleks viimased 22 ja pool aastat meie iseseisvust mööda libisenud eduta ja kasuta, ilma et oleksime päris ja inimeste Eestile lähemale jõudnud.
Noored poliitbroilerid jagavad poetrepil ja muudes rahvarohketes kohtades igasugu nänni, kandidaadid ise etendavad kodukäijaid või harjuskeid ning kui ei saa jutule, riputavad loodetava valija ukselingi külge reklaamlehti, et järgmine sinnajuhtuja – olgu ausate kavatsustega või mitte – näeks: ju pole kedagi kodus. Koosolekutel, mis lasevad valijaskonnalgi oma mured ja arvamused välja öelda, kohtab paljusid poliitikuid, keda oma kolm aastat on heal juhul vaid telepildis nähtud.