Linnulennul läbi tudengite kirglike teatripäevade

Helsingi üliõpilasteatri lavastus «Saast – maailm ilma mõtteta» oli jahmatav ja raputav ning see pälvis ka publiku lemmiku tiitli. Foto: ARGO INGVER

​Ligi kümne aasta jooksul, mil ma kooliteatrit tegin, lohisesime oma trupiga mööda Eesti festivale ja korra sattusime isegi Prantsusmaale. Tudengite teatripäevadele, mis olid tänavu juba kolmeteistkümnendad, polnud ma aga varem juhtunud.

 

Soe tunne ronis naha vahele kohe, kui läinud reedel kultuuriakadeemiasse jõudsin, ja pole seniajani välja pugenud. Vastupidi: see kasvab minus järelkajana. Head tunnet süvendasid kõik kaheksa harrastusteatrit, keda ühendas tõeline tahe otsida seda õrnõhukest joont tegelikkuse ja kujutluse, hea ja halva, keha ja mõtte vahel. Tahe käia koos, katsetada ja mängida. Leian, et just see pimedas kompimine ja lavakommete väänamine annabki kooli- või harrastusteatrile tema võlu.

Ka kaasa mõtlev publik, kes lavaenergiat hästi peegeldas, andis minu heale tundele jaksu kasvada. Ning muidugi tegid olemise soojaks meeskonna pakutud tee, kohv ja kommid enne iga etendust!