Vaja on ellu jääda

Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

VAATASIN MÕNI aeg tagasi USA katastroofifilmi «Päev pärast homset», mis kaldub hollywoodlikult liialdustesse. Midagi tõsiselt võetavat seal siiski oli: ekraanil oli näha, kui abitud võivad kriisisituatsioonis olla mugavustega harjunud inimesed.

Hiljuti kirjutas üks õpetaja sotsiaalmeedias sellest, kuidas ta läks koos õpilastega matkale ja kui oli vaja lõke teha, küsisid poisid temalt tikkudele lisaks ka süütevedelikku, sest ei osanud tuld vaid tikust läita. Selle loo peale oli üsna palju kommentaare stiilis: «Aga miks nad peaksidki seda oskama? Ega me vanal ajal ela!»

Paraku elamegi ajal, mil lapsi ei tule enam vägisi tuppa kutsuda, vaid neid tuleb sunniga õue saata. Ragulka ja vibu asemel on poistel nutitelefon ja pihuarvuti. Nad ei käi enam õunaraksus ega pea indiaanisõdu, vaid peavad virtuaalset ja üsnagi tõetruud lahingut. Poistest kasvavad IT-mehed, kuid mitte sõdalased selle sõna parimas mõttes. Nad teavad mobiiltelefoni kõiki rakendusi, aga kui see ühtäkki tummaks jääb, on nad abitud. Kui metsas olles järsku enam sidet pole, peaks oskama puu otsa ronida, et näha, kus sa viibid, aga see võib üle jõu käia.