Redutavat alaealist ei suuda keegi koju ega kooli tagasi tuua

Halliste valla 12-aastane tüdruk lahkus kodust ja koolist ning pere ja omavalitsuse murele lahendust ei paista, sest mingit seaduslikku võimalust teda turvalist koolilapse elu jätkama panna ei ole.

Olukorra kirjeldamisest pisut ette rutates olgu öeldud, et tüdruk pole teadmata kadunud, vaid redutab ilmselt Viljandis. Juba ligikaudu kuu aega. Oma telefoni jättis ta koju, kuid tuttavate kaudu kontakti otsides oli ema temaga korraks telefonitsi rääkida saanud. Ema sõnul vastas tüdruk, et teda ei huvita miski, ja lõpetas kõne.

Tüdruku ema ja isa ning ka tema enda nimi on toimetusele teada, kuid need jäävad leheveergudel avaldamata, et mitte põhjustada asjaosalistele veelgi rohkem kannatusi.

Sein püsti ees

Halliste vallavanem Ene Maaten nentis, et vald ei taha redutavast lapsest sensatsiooni tekitada, sest ilmselt on selliseid juhtumeid Eestis veelgi. «Aga ehk õnnestub probleemi avalikkuse ette tuues panna mõtlema nii ühiskond kui riik ning ikkagi lahendus leida. Võib-olla võtab sotsiaalministeerium lõpuks midagi ette ja hakkab säärastele lastele mõtlema. Praegu on Eesti riigi süsteem selline, et see toodabki tänavalapsi.»

Maaten märkis, et vald on palunud abi noorsoopolitseinikult, kuid too pole sisuliselt midagi teinud.

«Kui ma küsisin, kas on normaalne, et 12-aastane laps on nädalate viisi kadunud ja tema otsimiseks pole isegi teadet avaldatud, sain vastuseks, et noorsoopolitsei ei jookse järel lapsel, kes ei taha kodus olla,» rääkis ta. «Politseinik oli vastanud, et tüdruk suhtleb oma sõpradega sotsiaalmeediakanali Facebook vahendusel. Aga see ei lahenda ju probleemi. Pealegi võib konto kasutaja olla ükskõik kes.»

Nagu Maaten ütles, arvas vald mõni aeg tagasi, et ehk lahendaks probleemi asjaolu, kui laps, kes kodus olla ei soovi, saaks seaduskuulekalt mõnda aega omapäi elada ja siiski koolis käia. Nõnda korraldatigi, et Halliste põhikooli õpilasest sai Abja gümnaasiumi õpilane ja sealse õpilaskodu elanik. Paraku polnud sellestki kasu: laps hülgas ka tolle kooli ja jooksis õpilaskodust minema.

«Nii ongi sein püsti ees,» tähendas Maaten. «Meie vallas on üksainuke sotsiaaltöötaja. Tal ei ole aega iga päev eri kohti läbi kammida, et last otsida. Vanemad on väga mures: ka nemad ei ole lapsele jälile saanud.»

Probleemi teeb Maateni sõnul hullemaks teadmine, et isegi kui tüdruk lõpuks kätte leitaks ja teda õnnestuks koju viia, jookseks ta hiljem jälle ära, sest on ka varem samamoodi käitunud. Nii kaua, tõsi küll, pole ta enne redus olnud.

«Mitte ükski asi ei mõju,» tõdes Maaten. «Enne ei saagi sellist jooksikut taltuma panna, kui temast saab kriminaal.»

Koolis oli vaikne laps

Halliste põhikooli direktor Merle Hüva ütles, et kooli arvates peitus lapse hulkumise põhjus kodus. Nõnda võimaldati tal minna Abja gümnaasiumi ja elada sealses õpilaskodus. Aga nagu mainitud, see tulemusi ei andnud.

Tüdrukut iseloomustades lausus direktor, et ta oli nende koolis tore ja suhteliselt tagasihoidlik laps. «Seda üllatavam niisugune käitumine oli,» nentis ta. «Ei saa aru, mis toimub lapse peas. Õpetajatega sai ta ilusti läbi. Kui oli tunnis, töötas kaasa.» 

Hüva sõnul hakkas tüdruk rohkem koolist puuduma eelmisel sügisel. «Tema selgitused olid väga erinevad, alati oli tal oma käitumisele ja tegutsemisele uus põhjus. Õppeedukus oli täiest rahuldav, aga suurte puudumiste tõttu tekkis mahajäämus.»

Abja gümnaasiumi direktor Sirje Renter rääkis, et tüdruk kanti nende kooli õpilaste nimekirja mullu 8. detsembril ja kohe võimaldati talle koht õpilaskodus. Direktori andmeil jättis laps kooli ilmumata aga juba 11. detsembril ega ole pärast seda seal päevagi käinud.

«Meie juures oli ta väga vaikne, vaoshoitud,» iseloomustas Renter tüdrukut nende väheste päevade põhjal. «Õpilaskodus õppis oma asjad ära. Kasvataja, kes temaga tegeles, ütles, et tal on päris hea pea, asjad jäävad ruttu meelde.»

Oma koha otsingul

Halliste valla sotsiaalhooldustöö spetsialist Monika Erreline nentis, et enamasti annab mõistetamatu käitumisega laps signaali selle kohta, kui midagi teda ümbritsevas keskkonnas on viltu.  «Tihti unustatakse, et probleemse käitumisega alaealine on hädas ja õnnetu laps, kes püüab lihtsalt kuidagi ennast väljendada, oma kohta leida ja hakkama saada,» lausus ta. 

Sotsiaaltöötaja leidis, et riigi seadused on puudulikud, sest kõnealuse lapse puhul abi pole. 

«Olen püüdnud lapse leidmiseks abi paluda noorsoopolitseilt. Olen helistanud maavalitsuse lastekaitsespetsialistile, et leida lapsele koht, kus ta saaks igakülgset abi, aga sellist kohta meie riigis ei ole. Kui lapsel puudub kriminaalne taust, ei ole kohta, kuhu teda paigutada,» kõneles Erreline. «Seda aga tean, et kui laps koju tuuakse ja leiame psühholoogi, kelle juures pere võiks nõustamist saada, siis tema sinna ei läheks. Ja vanematele ta ei kuuletu. Taas tekiks olukord, et ta lahkub kodust.» 

Kõnealuse lapse vanemad on sotsiaaltöötaja sõnul tagasihoidlikud ja ise nad abi küsida ei oska, nad on aga valmis koostööd tegema ja tahavad last aidata.

«Seoses selle olukorraga võiks tõstatada küsimuse: kuidas varem märgata ja toetada lapsi ning nende peresid, kes vajavad abi ja õlatuge, mitte õpetamist?» lisas Erreline.

Politsei teeb oma tööd

Politsei hinnangul on kõige tähtsam välja selgitada, ega inimese elule ohtu ole. See, et laps koolis käiks, on mundrikandjate väitel kohaliku omavalitsuse tagada.

Viljandi politseijaoskonna noorsoopolitseinik Elerin

Tetsmann rääkis, et viimase kolme kuu vältel on kõnealune tüdruk mitu korda kodust ära jooksnud ja seejärel sinna tagasi läinud. «Viimati leidis politsei ta Raplamaalt. Siis rääkisin Halliste valla sotsiaaltöötajale, et peresisesed probleemid vajavad tähelepanu ja lahendusi, vältimaks lapsel kodust ärajooksmise põhjusi. Aga jaanuarikuus jooksis tüdruk taas minema.»

Tetsmanni sõnul on politsei kontrollinud eri aadresside põhjal kohti, mis on varasemast teada kui tüdruku peidupaigad. Laekunud on uut infot teiste võimalike asupaikade kohta, kuid neidki kontrollides pole redutajat leitud. 

«Politsei hoiab silma peal tüdruku suhtlusel sotsiaalmeedias, kust nähtub, et ta on tavapärases vestluses oma tuttavatega ja tema elu ohus ei ole. Politsei on saanud tüdruku koolikaaslastelt teavet, et teda nähakse aeg-ajalt Viljandis teiste noortega ringi liikumas,» kõneles Tetsmann.

Tema kinnitusel on politseipatrullid otsitavast tüdrukust informeeritud ning neil on tüdruku foto ja täpne isikukirjeldus. Samuti on teada, et korrakaitsjaid silmates püüab ta peitu pugeda, et teda kätte ei saadaks.

«Selleks et tüdruk koju toimetada, vajavad esmajärjekorras lahendust kodused probleemid. Vastasel juhul jääb nõiaring püsima,» lausus Tetsmann. «Ka on politsei teinud sotsiaaltöötajale ettepaneku paigutada tüdruk turvakodusse, kus tal oleks võimalik heas ja turvalises keskkonnas sirguda.»

Halliste valla sotsiaalhooldustöö spetsialist Monika Erreline seevastu ütles, et politsei pole teinud ettepanekut laps turvakodusse paigutada, vaid juttu oli kooli õpilaskodust, kuhu ka koht leiti. Erreline märkis, et lähim turvakodu asub Viljandis, kuid ilmselt poleks sellestki kasu, sest see pole kinnine asutus ja sealt võib elanik soovi korral lahkuda.

Noorsoopolitseinik Elerin Tetsmann lisas, et politsei saab aastas tuhandeid teateid kadunud alaealiste kohta ning enamasti jooksevad lapsed ära koduste juurest, tihti korduvalt. «Üldjuhul ei ole alaealised tänaval, vaid leiavad mõne kaaslase juures peatumiskoha, kuniks otsustavad koju naasta. Laps ei jookse ära kodust, kus läbisaamine vanemate ja teiste lähedastega on hea,» rääkis ta.

Tetsmanni sõnul ulatuvad probleemi alged sügavamalt peresuhetesse ja sellesse, kas laps tunneb end koduste keskel turvaliselt.

«Politsei jaoks on kõige olulisem selgitada välja, et inimese elu ohus ei ole,» kordas ta. «Kui on alust niisugust ohtu kahtlustada, hakkab ta kohe inimese asukohta ja kadumise täpsemaid tagamaid välja selgitama. Koolikohustuse täitmise jälgimine on aga seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Tihedat koostööd infovahetusel teevad siiski kõik asjaosalised, teiste seas politsei, kohalik omavalitsus ja kool.»