Jaak Kõdar: Hakkame elama!

Jaak Kõdar

FOTO: LAURI ALVER/SAKALA

Pealkirjas väljaöeldu ei ole loosung, vaid olemise (mitte elamise) vorm. Selle väljendi sisu on palju kergem tunnetada kui seletada. See sisaldab absoluutselt kõike.


Olen kuulnud arvamust, et noori toob maale loodus. Just looduse väärtustamine on maapiirkondade edendamiseks kindlaim tee ja tähtsam kui olme.

Oleks minu teha, looksin koduvalla maadel 100—200 krunti ja kingiksin need teatud tingimustel noortele peredele. Kui meil on kasutamata maad, miks me seda soojendame? Mõelge: kui 100 peret hakkab maju ehitama, siis tuleb ju valda väga erinevate erialade inimesi. Need noored rajavad ise toitlustus- ja majutusasutusi, loovad töökohti...

Praegu ei ole noorte loodusesse tulek mõeldav. Ainuüksi elektrivõrguga liitumise tasu võib minna maksma 100 000 krooni, sõltuvalt asukohast veel märksa enamgi. Piltlikult öeldes oleme ise ehitanud barrikaadid ja teinud kõik, et ükski uus elanik maale ei tuleks. Ma ei pea silmas ainult noori, vaid ka eakaid.

Paljudel jääb üle vaid maalt lahkuda. Tüdrukud lähevad välismaale mehele ja poisid elavad nii, kuidas saavad, näiteks käivad välismaal keevitamas, püüdluste tipuks on auto. Vene ajal oli veel väike korterilootus, nüüd pole sedagi.

Niisugust elu, mida soovime, ei ole ega tule. Kuidas me ka toetusraha ei väänaks, see on üksnes valuvaigisti ega ravi hädade põhjust.

Olukorra leevendamiseks on palju võimalusi, aga ainuke rohi Vene võimu hävitustöö vastu maal on kinkimine.

Elu tuleb maale üksnes koos inimestega. Inimesed selle sõna kõige paremas tähenduses peavad tulijate eesotsas olema.

Usun, et mu mõte on arusaadav. Kas ka teostatav?

Tagasi üles
Back