Tätoveering – kunstiteos, mille omanik teispoolsusse kaasa võtab

Tätoveerijaks sobib vaid väga kannatlik ja täpne inimene. Eddyl on neid omadusi jagunud enam kui kahekümneks aastaks. Foto: Marko Saarm / Sakala

Veel paarkümmend aastat tagasi oli oma naha nõela ja tindi abil kaunistamine eestlastele tabu. Ebasanitaarsetes tingimustes suvaliste vahenditega tehtud kohmakad käkid oli kriminaalide pärusmaa. Vahepealsete aastatega on aga stereotüübid murtud ja tükikest kunsti kannab endaga kaasas üha rohkem inimesi.

Tätoveerimisest on saanud piire purustav subkultuur. Kirg nahakaunistamise vastu ei küsi ametist ega vanusest. Olgu selle tõestuseks Viljandi Under­ground Voltage Tattoo nimeline stuudio, mille broneeringute järjekorrad küündivad mitme nädalani. Selles Tartu tänava hubases keldris hoiab kõiki teravamaid otsi Kalevi Kaaviste. Ise ta eelistab suheldes kasutada kunstnikunime Eddy.

Et olen ka ise üks neist, kes on «naha raisku lasknud», usaldan vestluse ajaks tattoo-kunstniku hoolde oma parema käe. Pilt on varem välja valitud ja Eddy kopeerib selle spetsiaalse joonistusvahendiga erilisele paberile. Eeltöö tulemus on lihtsalt öeldes vesipilt, mis jääb kunstnikule spikriks.