Kristiina Alliksaar: iga päev on üllatusi täis

Mullu jaanuarist Ugala eesotsas olnud Kristiina Alliksaar arvab publiku laeks 65 000 inimest aastas. Foto: Heigo Teder

Aasta on möödas sellest, kui Ugalat valiti juhtima Kristiina Alliksaar, teatri esimene naisjuht.

Alliksaare sõnul on publiku juurdekasv paarikümne tuhande võrra aastas küll väga meeldiv, kuid 65 000 juures on lagi siiski käes.

Kristiina Alliksaar, kas aastapäevad tagasi vaatasite Ugala peale tunduvalt teistsuguse pilguga kui nüüd?

Kindlasti vaatasin, aga mitte teatrimajale, vaid pigem sellele, mida selle sees tehakse. Ma ei olnud teatris enne töötanud, iga päev oli üllatusi täis. Ei saaks öelda, et teadsin palju sellest, kuidas üks näidend lavale jõuab.

See töö koosneb paljude osakondade panusest ning arvestada tuleb mitmesuguste tehniliste nüansside ja detailidega, et kõik väärtuslikuks tervikuks kokku saaks. See on väga võimas!

Millega enne pihta hakkasite, kas remondi ettevalmistamise või hoopis nende inimestega, kes majas töötavad?

Alustasin tööd mõlemaga korraga, sest see käibki käsikäes. Juba esimesel päeval puutusin kokku nii ehitusplaanide kui inimeste muredega, mida tuldi värskele juhile rääkima. Ugala ja tema käekäik on tugevasti seotud maja seisukorra ja inimestega, kes sellele majale hingamise annavad.

Napi aastaga on Ugala nägu üsna muutunud. Ütleme nii, et see on nüüd pööratud rohkem rahva poole.

Seda on rõõm kuulda.

Me kõik töötame selle nimel, et Ugala oleks avatud ja rõõmus ning et siia oleks hea tulla. Need kaks-kolm tundi, mille sa ühe teatriõhtu jooksul inimeste elust ära napsad, peavad olema täidetud nii, et publikul nendest tundidest pärast kahju ei oleks. Me teeme kõik selleks, et Ugalas nii oleks.

Loomingulised inimesed on sageli ka tugevad isiksused. Ega nendega vahel ilmselt väga kerge ole.

Loomingulised inimesed on väga head sõnaseadjad ja ütlevad ehk rohkem välja, mida mõtlevad. Samas, inimesed on inimesed – nad vajavad tähelepanu ja hoolt ning seda, et neid märgataks ja kiidetaks.

Näitlejad peaksid suutma oma emotsioone päris hästi kontrollida.

Eks me kõik oska seda, mitte ainult näitlejad. See on selline natuke eestlaslik teema. Silmist näed, et inimesel on midagi hingel, aga välja ta ei ütle, mis meeldib ja mis mitte.

Aga kuidas teie endaga on: mis Ugalas meeldib ja mis mitte?

Meie kollektiiv meeldib. Tore, soe, ühtehoidev, sõbralik ja ühe eesmärgi eest väljas. Siin majas on tõeliselt hea aura.

Tehnilised detailid häirivad. Me ei saa lubada endale nii palju tehnilisi uuendusi, kui tahaksime, masinad on väsinud. Seda kõike kompenseerib remondi ootus. See hakkab pihta ju kohe! Selle nimel oleme nõus kompromisse tegema.

Kui sageli peab teater kompromisse tegema repertuaari valides: kas tuua suurele lavale menukas jant või hoopis väikesesse saali meistritöö?

See on keeruline. Õnneks on minu kõrval Ott Aardam, kes tegeleb meie repertuaari koostamise ja kunstilise tasakaalu leidmisega. Teatris on samamoodi nagu igas muus valdkonnas: sa võid luua ideaalse valemi, milles kõik osad eraldi on tugevad, aga tulemus ei pruugi ikka ootusele vastata. Muidugi võib minna ka vastupidi.

Ugala külastatavuse viimased numbrid peaksid teatrijuhi näo naerule kiskuma küll.

Loomulikult! Tõus 43 000 vaatajalt 63 000 peale on väga suur. Ma olen küll seda meelt, et ega need arvud üksi midagi näita. Arvan, et Ugala-suurusel teatril mõistlik lagi sinna 65 000 kanti jääb ka. Suuremad arvud tähendaksid juba lavastuste väljasaatmist justkui tehasest, seda ei naudiks meie ega publik.