Marko Tiitus: Kui kirikus lõhkeb kinnisvaramull

Marko Tiitus Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

21. AUGUSTI «Sakala» esilehelt vaatavad vastu Halliste tellinguis kirikutorn ja hingekarjane Kalle Gaston, kelle pildi alla on toimetus paigutanud teksti: «Halliste koguduse õpetaja on muredest väsinud ning paneb pastoriameti maha.» Selle kiriku katuse saagat valgustas «Sakala» ka 9. juulil.

Kogudus on sõlminud katkise katuseosa parandamiseks lepingu osühinguga Mulgi Maaehitus ja tasunud talle juba mullu novembris ettemaksuna 100 000 krooni. Ehitaja, kes pidi töödega valmis saama 20. aprilliks, paraku venitab ja annab katteta lubadusi.

17. AUGUSTIL esitas Kalle Gaston Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopile avalduse, milles palus end vabastada Karksi ja Halliste koguduse õpetaja ametist ning kustutada EELK vaimulike nimekirjast.

On mõistetav, et see uudis — kirikuvalitsus ei ole Kalle Gastoni ametist vabastamise otsust küll veel teinud — on tekitanud vastukaja nii koguduseliikmete, Halliste ja Karksi elanike kui «Sakala» lugejate hulgas. Maakonnalehe 21. augusti juhtkirjas tõdetakse tabavalt: «Nii kiriku- kui kooliõpetajad kannavad kohalikku vaimu. Kui nemad lahkuvad, kaotavad palju kõik piirkonna elanikud, ka need, kes otseselt ehk kummagi institutsiooniga kokku ei puutu.»

AMETIVEND Kalle Gaston tunnistab, et äpardunud torniremont on vaid üks piisk tema läbipõlemise karikas. Motivatsiooni kadumiseni võivad viia väga erisugused põhjused: suutmatus tulla toime kõigi rollide ja ülesannetega, mida koguduse vaimulikult oodatakse, eelkõige koguduse majandus- ja administratiivse elu korraldamise, võimekate ja pühendunud abiliste vähesuse, kitsaste majandusolude ning küllap ka tähelepanu- ja tunnustusepuudusega nii kirikus kui väljaspool seda.

Eelmainitule võib lisada rahulolematuse EELK kui institutsiooniga ja lootuse, et väljaspool kirikusüsteemi on paineid vähem ning võimalik elada värvikamalt ja viljakamalt.

Mõni päev pärast «Sakala» esiküljelugu saatis Kalle Gaston ametivendadele lõigu aasta lõpuks ilmuva raamatu sissejuhatusest, milles ta kõneleb neljakümnendate eluaastate kriisist ning sellest, et on otsustanud vastutuse oma elu eest endale võtta ja elada nii, nagu on unistanud. «Lõppeks, miks ei võiks inimene neljakümneselt elus kannapööret teha ja midagi muud proovida?» küsib ta.

MINU MEELEST ei tuleks vaimulikku, kes otsustab ajutiselt või jäädavalt kiriku teenistusest lahkuda, pidada inimese ja kristlasena äpardunuks ega sellesama kiriku suhtes reeturiks. Mõni «Sakala» veebiväljaande kommentaator tuletas meelde vaimuliku ametivannet. Tegelikult ei kohusta see vaimulikku surmani oma ametit pidama, vaid sätestab pigem minimaalse lojaalsusmäära, mis on selles organisatsioonis teenimiseks vajalik.

Vandes seisab: «Ma tõotan Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut kui oma vaimulikku ema austada ja armastada, tema ülesehitamiseks jõudumööda töötada ja kuulekas olla oma vaimulikele ülemaile, ustavalt täita oma ametiülesandeid ning kohelda ametivendi vennaliku heatahtlikkusega.»

KUI MINGIL põhjusel ei luba südametunnistus ametivannet pidada, siis ongi õigem valida teine tee, selle asemel et inertsist edasi tiksuda ning iseennast ja koguduseliikmeid petta. Kui keegi otsustab võtta vastutuse oma elu eest endale, selle asemel et jääda kiruma olusid, kaastöötajaid või süsteemi, väärib see üksnes lugupidamist.

Osatada vaimulikku, kellele koorem on rängaks muutunud, on sama mis pilgata vähki surevat arsti. Ennekõike oleme ju inimesed oma nõrkuses ja haavatavuses ning üksnes see, kes on suutnud otsa vaadata omaenda haigusele, suudab juhtida teisi tervenemise teel.

VÄSINUD MEHE pilk ei pruugi olla kõige objektiivsem. Ühes olen Kalle Gastoniga täiesti päri: kogudustele (loe: vaimulikele) esitatavad majanduslikud ja bürokraatlikud nõudmised ei ole ammu enam reaalsusega kooskõlas.

Olen kaugel sellest, et pidada seadusi mõttetuks, vastandada majandust puhtale vaimsusele või arvata, et kirikus pole tarvis töölepinguid ja aruandlust. Ent kusagil on piir, millest edasi võib ponnistamine mõttetuks muutuda.

KULUTASIN Viljandi praostina mais ja juunis 90 protsenti oma tööajast sellele, et teha endale selgeks majandusaasta aruande e-äriregistrisse sisestamise nüansid ning motiveerida ja juhendada koguduste juhatuste liikmeid aruannete koostamisel ja digiallkirjastamisel. Selleks et juhatuse liige saaks majandusaasta aruannet allkirjastada, peab ta olema konsistooriumi kaudu äriregistrile esitanud oma digiallkirjaga või notariaalselt kinnitatud kinnituskirja, mis võib olla pensionärist maainimesele paras katsumus.

Meie riigis räägivad presidendist kuni külavanemani kõik kodanikuühiskonna ehitamisest, kuid kohati on selles osalemine tehtud nii keeruliseks, et lihtsam on käega lüüa.

TOON TEISE näite. Viimased kaks aastat on enamik kogudusi maadelnud päästeameti ettekirjutuste täitmisega. Nendest üks tavalisemaid on automaatse tulekahjuhäiresüsteemi paigaldamine, mis sõltuvalt kiriku suurusest nõuab 50 000 —150 000 krooni.

Viljandi Jaani koguduse esmakordne sellekohane taotlus Ettevõtluse Arendamise sihtasutusele lükati tagasi põhjendusega, et kirik ei osuta avalikku teenust. Hoolimata sellest, et meie kirikus on aastas keskmiselt 60 kontserti, mis pole mõeldud koguduse liikmetele, vaid just linnarahvale ja turistidele.

KAUNID JA muinsusväärtusega pühakojad on meie pärandkultuuri osa. Nende säilitamine, renoveerimine ja kõikvõimalike nõuete kohaseks muutmine aga ei saa olla kiriku kui organisatsiooni põhiülesanne.

Kui ühiskond ei ole valmis võtma sakraalehitiste ülalpidamist riigi või omavalitsuste kaudu enda õlgadele, hakkavad kogudused neist ühel hetkel paratamatult välja kolima. Inglismaal võib näha küllalt kirikuhooneid kirjaga «For sale» («Müüa») ning Taanis ei üllata kedagi kirikuhoone, mille ühes otsas on kohvik ja teises näitusesaal.

ESMAPILGUL tundub, et kui nii peaks minema, oleks see kogudustele traagika. Aga võib-olla vabaneks nõnda hoopis hulk ressursse — nii materiaalseid kui vaimseid —, mis praegu kuluvad hoonete putitamisele, kuid mida saaks kasutada inimestega töötamiseks. Ka sellesama kiriku kui Kristuse ihu töötegijate ja vaimulike toetamiseks, julgustamiseks ja motiveerimiseks ning neile inimväärse äraelamise võimaldamiseks, et nende silmist ei kaoks sära ning nad ei peaks väljastpoolt kirikut otsima elusamat olemist, mida vajavad ja igatsevad.

Iseasi muidugi, kas meie pärandkultuur võidaks sellest, kui kirikuid suudetaks küll mingi ime läbi säilitada arhitektuuriväärtusena, aga neis ei ristitaks enam lapsi ega laulatataks pruutpaare, vaid korraldataks parimal juhul kultuuriüritusi.

See küsimus ei puuduta kitsalt kirikuliikmeid, vaid peaks olema ühiskondliku debati teema. Üks on selge: kinnisvaramulli lõhkemine ei lase end ka kirikus lõputult oodata.