Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2015/01/16/3685899t1haf30.jpg)
Mõtlesin ükspäev, et keskiga koputab vaikselt uksele, aga ilmas ringi käinud ma peaaegu polegi. Ainult natuke mööda Skandinaaviat ja sutsuke Baltikumist allapoole kah. No pole suurem asi reisumees. Kuna vanamoor kah hakkab sõna «lennuk» kuuldes silmi pööritama ja suhkruvett nõudma, oleme õppinud mõtlema, et suvisest Eestist palju ilusamat paika polegi ning uudistamist ja imetlemist jagub siin meie elupäevade lõpuni ja rohkemgi veel. Iseenesest on see muidugi täitsa õige.
Aga siis jälle tuleb mingi tüüp, kel õnnestus üheksakümnendate algul osavalt paar tehast erastada, talvepuhkuselt Taist. Välgutab oma vastikult pruuniks küpsenud näos hambapärlikeed ning räägib muretul toonil, kuidas ta sentide eest seninägematuid hõrgutisi mekkis ja kolm korda päevas õnneliku lõpuga massaaži teha lasi. «Järgmine kord pead kindlasti kaasa tulema!» Jah, muidugi.