Talvised marjad rõõmustavad nii linde kui inimesi

Lindudele on puudele ja põõsastele jäänud marju talvel väga vaja. Foto: Elmo Riig / Sakala

Marjad võivad vahel väga kaua põõsal püsida ning ehkki vaheldumisi külmumine ja ülessulamine kahandab nende väärtust, on mõned neist mõnus amps ka inimestele, rääkimata lindudest.

«Kõige kauem püsivad okste küljes tõenäoliselt lodjapuu viljad. Olen neid ise vahel veel kevaditigi noppinud,» räägib Robert Piir.

Tema arvates tasuks lodjapuud ka Eestis kasvatada. «Venemaal Siberis on aretatud hästi palju sorte.»

Maitselt meenutab lodjapuu lapiku seemnega luuvili Piiri sõnutsi jõhvikat või pohla, aga ka pihlakat ja Hiina sidrunväändiku marja. «Värskelt on ta mõrkjas, aga see omadus kaob kuumutades, külmutades või kuivatades.»

Piir nendib, et parim aeg lodjapuu vilju korjata on esimeste hallaööde järel, kui mõrkjat maitset tekitava viburniini sisaldus on kahanenud. «Viburniin on suures koguses mürgine, seega ei soovitata lodjapuu marju värskelt süüa. Õnneks kuumutades, kuivatades ja külmutades see haihtub.»

Pärast külmanäpistust on maitsvad ka pihlakamarjad. «Pihlakas on esimese külma järel isegi kõige parem, sest siis on mõrkjad ained vähenenud,» märgib Toivo Univer.

Samuti ei tee külm tema sõnul häda jõhvikale. «Jõhvikad on veel kevadelgi maitsvad.»

Eelkõige kuluvad puu ja põõsa otsa jäänud marjad talviti muidugi ära lindudele. Näiteks nokivad põhja poolt tulevad siidisabad meelsasti pihlakaid, arooniaid ja sõstraid.

Tuntud loodusemees Olav Renno ütleb, et muu hulgas on lindudele nokka mööda kaua püsivad lodjapuu marjad. Huvitava kurioosumina on ta märganud, et mõned tiivulised söövad isegi jugapuu marju, mis on ilusad punased, aga inimesele väga mürgised.

Renno jutu järgi nokivad linnud meelsasti ka metsamarju. «Näiteks kurvitsalised käivad mere lähedal metsaservas mustikaid noolimas. Meie kanalised söövad samuti mustikaid väga hea meelega, samuti pohli ja jõhvikaid. Kevadised hauduvad tedremammad lähevad toituma just rabale ja söövad end pungil täis. Kord, kui sõitsin jalgrattaga Lääne-Eesti maanteed mööda kahe soo vahelt läbi, nägin kanakulli tee äärest lendu tõusmas. Selgus, et ta oli võtnud õnneks tedremammi, kelle ta mind märgates ja ehmudes maha jättis. Korjasin selle pooleldi puhtaks nopitud tedre üles ja see oli minu tudengiõhtusöök. Tema pugust leidsin värskelt söödud jõhvikaid.»