Juhtkiri: Avalik koht

Foto: Elmo Riig / Sakala

Viimastel aastatel on pärimusmuusika festivali ajal Viljandis aset leidnud ka üksjagu teisi üritusi, mis suurest rahvahulgast tulu püüavad lõigata. Linnavalitsuse arvates võivad konkureerivad korraldajad folgipidu lausa nii palju segama hakata, et nende ohjeldamiseks tuleb muuta avaliku korra eeskirja.

Mida konkreetsemad on õigusaktid, seda kergem on neid järgida ja nende järgimist kontrollida. Seetõttu on eeskirja täpsustamine vajalik, kuid muutused peavad arvestama tegeliku eluga.

Poleks ju mõistlik panna paika reeglistikku, mis sunnib pubiomanikku iga tantsuõhtut avaliku üritusena registreerima pelgalt seepärast, et ta seda reklaamib ja sinna pileteid müüb. Muide, reklaam ja piletimüük kaasnevad ka näiteks teatrietendustega. Kas needki tuleks alati avalike üritustena arvele võtta?

Linnavalitsus tahab avalike üritustena registreeritavate ettevõtmiste ringi laiendada, sest see loob võimaluse neile tingimusi seada või loa andmisest keelduda. Tuleb aga silmas pidada, et piirangud oleksid põhjendatud. Olgugi et pärimusmuusika festival on Viljandile ääretult oluline sündmus ja väärib nii mõneski mõttes eristaatust, ei anna see veel alust sel ajal kõik teised ettevõtmised ära keelata.

Omaette küsimus on see, kui palju eeskirjamuudatused linnavõime üldse eesmärgile lähemale aitavad. Lubab ju ka praegune avaliku korra eeskiri käsitleda enamikku kontserte avalike üritustena, kuid kõnealuseid sätteid enamasti ei rakendata.

Kui volikogu juba avaliku korra eeskirja muutma asub, tuleks seal kindlaks määrata ka lõbustusasutuste vastutus nende lähikonnas toimuva eest. Näiteks tänavuse «Rock Rambi» ajal kogunes klubi Puhas Kuld ette nii suur rahvamass, et oma autode pärast kartnud taksojuhid keeldusid sealtkaudu sõitmast ja isegi politseisõidukid pressisid end inimeste vahelt vaevaga läbi.

Muidugi võib öelda, et tänavatel korra hoidmine on puhtalt politsei rida, kuid kas see peab nii olema ka juhul, kui rahvakogunemine on selgelt ühe ürituse või ettevõttega seotud?