Prokuratuuri käed jäävad piiritaguseid kaaperdajaid püüdes väga lühikeseks

Puuetega inimeste liite tabas küberkiusamislaine Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigiprokurör Eve Oleski jutust selgub, et tavaliselt ei õnnestu Eesti riigil välismaal tegutsevate küberkurjategijate tabamiseks õigusabi saada ning seetõttu menetlust üleüldse ei alustatagi.

Sakala kirjutas 27. ja 30. detsembril, et eestlaste meiliaadressid lähevad järjepanu petiste roaks. Kaaperdatud kontolt saadavad kurjategijad eestikeelse kirja, milles väidetakse meiliaadressi omanikuna esinedes, et too on Suurbritannias hätta sattunud ja vajab raha. See palutakse saata Newcastle`isse.

Ühest kontokaaperdamise juhtumist oli 27. detsembri Sakalas pikemalt juttu. Et petukiri tundub esmapilgul suhteliselt usutav, läks üks inimene õnge ning saatiski küsitud 1000 eurot teele. Meilikontota jäänu ja raha saatnu pöördusid politseisse, kuid sealt vastati neile, et kuna juhtunu niidid viivad välismaale, ei saa Eesti politsei ja prokuratuur neid aidata.

Riigiprokurör Eve Olesk, miks ei saa Eesti politsei ja prokuratuur aidata praegu leviva küberkuritegevuse ohvriks langenud inimesi?

See tuleneb kindlasti sellest, et kuriteo toime pannud isik viibib välisriigis. Isegi kui me alustaksime kriminaalmenetlust, ei jõuaks me sellega väga kaugele.

Et tuvastada kuriteo toimepanijat, on meil vaja võtta välisriigiga ühendust ning taotleda õigusabi. Selle osutamiseks on paljud riigid, sealhulgas Ühendkuningriik, kehtestanud printsiibi de minimis. See tähendab, et riigid on määratlenud, millistes kuritegudes õigusabi osutatakse.

Ühendkuningriik on määratlenud ka summa, kui suur peab olema tekitatud kahju, et õigusabi saada. Sealjuures on summad erinevad. Interpol London on meile korduvalt öelnud, et ressursi kokkuhoiu mõttes ei menetle ta neid õigusabi taotlusi ja kuriteoavaldusi, kus kahju on alla 5000 naela.

Samas on meile teada, et praktikas on otse Ühendkuningriigi politsei poole pöördunud inimeste puhul alustatud menetlusi ka väiksemate summade korral. Ühendkuningriigi õigusabi keskasutus Home Office on teatanud, et ametlike õigusabitaotluste edastamise korral peab kahju olema vähemalt 1000 naela.

Viljandi näite puhul on üks inimene saanud rahalist kahju, teine langenud aga identiteedivarguse ohvriks. Millised on viimati nimetatu väljavaated välisriigist õigusabi saada?

Paljudes riikides ei ole teise inimese isikuandmete kasutamine identiteedivargus. Seda käsitletakse kelmusena.

Ka Eestis peab kuriteoteadet tehes näitama, mil viisil on identiteedivargusega loodud sellest isikust ebaõige ettekujutus või kuidas on sellega tema õigusi rikutud. Vastasel juhul ei ole ka Eestis kuriteo koosseisu. Täpselt samamoodi peab välisriigi poole pöördudes olema ära näidatud, mis viisil on inimesele kahju tekitatud ja kui suur see kahju tema meelest on.

Nii nagu Eestis saab ka Ühendkuningriigis kuriteoteate edastada interneti teel. Selleks peab aga teadma õigeid aadresse. Osa riikide puhul saab kaasabi osutada Interpol Tallinn, aga Suurbritannia ja mõned teised Euroopa riigid Interpoli kanaleid kuriteoteadete edastamiseks ei aktsepteeri. Kui inimesed on pöördunud riigiprokuratuuri, oleme oma vastustes alati ära märkinud need aadressid, kuhu kodanikul on võimalik pöörduda.

Kui tihti Eesti kodanikud välisriigi instantsidest reaalselt abi saavad?

Kahjuks on nii, et kui kodanik ise kuhugi pöördub, siis meie nende avalduste kohta tagasisidet ega teavet ei saa. Aga eks see sõltu sellest, millises riigis asjaga tegeldakse. Näiteks Saksamaalt oleme saanud paar väga positiivset kogemust. Paraku on selliseid näiteid vähe. Enamasti jääb mulje, et internetikuritegudega ei soovita tegelda.

Ei taheta tegelda seepärast, et niisuguseid juhtumeid on raske ja vaevanõudev lahendada.

Täpselt nii.

Netipetturluse niidid võivad viia päris mitmesse riiki. Mille alusel määratakse, mis riigi instantsid peavad juhtumiga tegelema?

Eelkõige selle alusel, kus võib olla tegutsenud kuriteo toime pannud isik ehk millisesse riiki on saadetud väljapetetud raha, juhul kui seda on üldse tehtud. Raha tuleb välja võtta. Järelikult tegutseb vähemalt mõni kaasosalistest selles riigis. Inglismaa niisugust loogikat aga ei aktsepteeri ja ütleb, et tehtagu kõik toimingud ise ära. Ning kui asi puudutab näiteks Nigeeriat, siis selle riigiga puudub Eestil igasugune rahvusvaheline õiguskoostöö. See riik ei ole ühinenud ka rahvusvaheliste konventsioonidega, mis kohustaks teda rahvusvahelisi õigusabikohustusi täitma. Pealegi võib Nigeeria politsei olla teatud juhtudel lausa üks suurte petuskeemide initsiaatoreid. Võite seega ise arvata, kuidas sujub niisuguste kuriteoteadetega tegelemine.

Kui mõne välismaale viiva petuskeemi puhul tekib põhjendatud kahtlus, et asjaosaliste seas on eesti keelt väga hästi oskav inimene, siis kas prokuratuuril on sellega midagi peale hakata?

See, kui mõne juhtumi niidid viivad välismaale, ei tähenda, et selle taga ei võiks olla Eesti Vabariigi kodanik. Võimalus niisuguse kahtluse puhul menetlust alustada on olemas, aga küsimus on selles, mida on võimalik Eestis juhtunu lahendamiseks ära teha. Kui jõuame tõdemuseni, et ükski teo toime pannud inimestest ei viibi Eesti Vabariigis, taandub kõik ikkagi sellele, kas me saame välisriigist abi.

Võin tuua näite, et kõik identiteedivargusega seotud õigusabipalved, mis me seni Ameerika Ühendriikidesse oleme saatnud, on rahuldamata jäetud, sest identiteedivargus ei kuulu selles riigis nende kuritegude hulka, mille puhul õigusabi osutatakse. Aga just selles riigis asuvates serverites on paljude eestlaste meilikontod.

Kas te näete võimalusi rahvusvahelist koostööd küberkuritegevuses parandada, nii et see oleks ulatuslikum? Kas või Euroopa Liidu piirides.

Me loodame, et õigusabi läheb Euroopa Liidu riikides paremaks, aga kahjuks ei saa me seda oodata Ühendkuningriigi suhtes, kes kaalub Euroopa Liidust väljaastumist ja liidu instrumentidest loobumist. Koostöö Ühendkuningriigiga ei ole olnud kunagi hea. Kui õigusabitaotlusele laekub vastus kahe, kolme või nelja aasta pärast, siis millest me saame rääkida?