Arved Breidaks: Kadunud maakool tähendab pikemas plaanis ka valla kadu

Arved Breidaks Foto: Erakogu

KOOLIAASTA hakatuse puhul peetavates ilukõnedes mainitakse tihtipeale, et kool on küla alus ning kui üks neist kaob, hukkub teinegi. Kool on tõesti paljude valdade eksisteerimise peamine põhjendus, isegi juhul, kui tema enda säilitamisele on raske põhjendust leida.

Haridusasutuse olulisus saab selgeks, vaadates ükskõik missuguse omavalitsuse eelarvet. Kui üksikud erandid kõrvale jätta, näeme, et koolidele ja lasteaedadele mõeldud summad moodustavad Eesti omavalitsuste iga-aastastest eelarvekulutustest umbes poole.

Kui pool omavalitsuses ümberjagatavast rahast läheb lasteaedade ja koolide käigushoidmiseks, siis on selge, et tüüpilisele Eesti omavalitsusele on hariduse korraldamine väga tähtis või peamine ülesanne.

VAATAME VEEL summasid.

Eesti omavalitsuste 2010. aasta 19 miljardi kroonisest koondeelarvest moodustab üle 15 protsendi raha, mille vallad ja linnad on saanud riigilt hariduselu toetamiseks. Selle kolme miljardi krooni suuruse toetuse sisse kuuluvad pedagoogide palgad, õpikute ostmise toetus ja muu säärane. Leidub ka omavalitsusi, kus riigi antav haridusraha moodustab eelarve kogutulust viiendiku ja kopsakamagi osa.

Eelarve võimalikult suur üldmaht on omavalitsusele aga äärmiselt oluline, sest ainult sellest sõltub tema laenuvõimekus, mis on arengu üks peamisi eeldusi.
Lahutades linna või valla tuludest riigieelarvelise haridustoetuse, väheneb automaatselt omavalitsuse laenuvõime, kahanevad avalikud investeeringud ja kannatab heaolu.

See on ratsionaalne põhjendus ilusatele sõnadele, mida vallajuhid koolist ja haridusest kõneldes ikka kasutada tavatsevad. See on ka põhjus, miks omavalitsused ei suuda õpilaste arvu vähenemisele vaatamata koolivõrgu koondamiseks vabatahtlikult kokkuleppele jõuda.

OMA KOOL on igale vallale otseses mõttes hädavajalik, sest selle kadumine võib mõnel pool küsimärgi alla seada omavalitsuse edasise kestmise.

Ehk on kooli mõjuvõim omavalitsuse üle liiga suur? Kas kool kuulub omavalitsusele või hoopis omavalitsus koolile? Kas saame olla kindlad, et kool ei kuritarvita oma võimu?

See, et kool on omavalitsuses rahalises mõttes mõjukas asutus ning pedagoogid kuuluvad oma kogukonnas arvamusliidrite sekka, jätab loomulikult jälje ka kohalikku poliitikasse. Koolijuhid ja õpetajad on tihtipeale kohaliku volikogu liikmed ning ma ei kahtle, et nende üks ajend end vallavolikogu liikmeks valida lasta tuleneb soovist tagada haridusasutusele kui oma sissetuleku allikale soodsate otsuste langetamine.

See, kui keegi oma asutusele lobitööd teeb, ei pruugi olla taunitav. Kardan aga, et kooli liiga suur võim vallaasjade üle otsustamisel võib saada takistuseks mõistlike muudatuste elluviimisel Eesti koolivõrgus ja halduskorralduses tervikuna.

ON TÄIESTI inimlik, et ükski koolijuht ega pedagoog ei suuda jääda rahulikult istuma, kui linnas või vallas algab diskussioon selle üle, kas kahe või rohkema põhikooli pidamise asemel poleks otstarbekam lapsed ühte õppeasutusse koondada. Loomulikult võitleb õpetaja oma kooli ja töökoha nimel, kuigi avalikult ta seda varjab.

Tüüpiliselt on ühe valla kahe või enama kooli ühendamise taga vallavanema meeskond, kelle soov on säilitada omavalitsuses vähemalt üks enam-vähem toimetulev haridusasutus ja sellega kaasas käivad summad. Nemad näevad rahast paremini seda, et jätkates kahe või enama nõrga kooliga, lõpetatakse liiga suureks paisuva kulu tõttu haridusliku kollapsi ja koomaga.

Vallavanemad muudavad aga kõhklemata meelt ja retoorikat, kui jutt käib kahe või kolme naabervalla kooli ühendamisest. Kuigi protsessi taust ja loogika ei muutu, on selles olukorras enamik neist kategooriliselt oma kooli sulgemise ja laste naabervalda saatmise vastu.

Isegi kui laste arvu ja raha arvestades oleks mõistlik pidada naabervallaga kooli kahasse, eelistavad vallavanemad vaikselt edasi tiksuda. Nad hakkavad rääkima kulunud juttu sellest, kuidas suures koolis saavad rõõsadest maalastest vargad ja joodikud ning kuidas seal tase alla käib, sest õpetajal ei jätku kõigi laste jaoks küllalt aega. Samas «unustatakse» ära tõsiasi, et suuremates koolides pole liitklasse ning õppevahendid ja õpetajad on tihtilugu paremad.

RIIK EI OLE end munitsipaalkoolide võrgustiku reformimisse seganud. Haridusministrid on maakonnavisiitidel seda teemat vältinud, sest ükskõik milline seisukoht võtta, riid kohalikega on kindlustatud.

Soovitatakse küll, et põhikooli viimasest astmest alates koondataks õpilased keskustesse, kuid laias laastus on koolivõrgu korrastamine jäetud siiski vallavolikogude otsustada.

Riigi niisugune ükskõiksus on imekspandav — ebaefektiivset koolivõrku peetakse ju osaliselt üleval tema rahaga.

EESTI omavalitsused ei suuda koolivõrku mõistlikult ümber korraldada ehk ressursse koondades lastele parimat võimalikku haridust pakkuda, sest nad sõltuvad liiga palju neistsamadest koolidest, keda neil tuleks sulgema hakata.

Koolivõrgu korrastamine on omavalitsustele rahaliselt ja vallajuhtidele moraalselt kahjulik, sest seda tehes väheneb osal valdadel eelarve ja vallajuhid satuvad kohalike inimeste viha alla. Vabatahtlikult ei soovi keegi seda karikat tõsta.

Ainus võimalus koolivõrk tegelikele vajadustele vastavaks kohandada on see erastada, riigistada või anda selle korraldamine mingisuguse valitsuse erikomisjoni pädevusse. Sel juhul oleks kooli mõju otsustajate üle väiksem ning vallavanemad ei peaks rahva kättemaksu kartma. Teisalt liiguks otsustamine liiga kaugele, mis omakorda pole hea.

Häid lahendusi polegi. Mõistlik oleks koolivõrgu reform koos omavalitsuste liitmisega ellu viia, sest kui koolid koondatakse, siis milleks valdugi ripakile jätta.