Hoopis teistsuguse maagiaga Sigatüüka haridustempel

Pildil on üks Glasgow ülikooli peahoone sisehoove, mille murul kõndimine pidavat halba õnne tooma. Legendist hoolimata meeldib tudengitele seal lugeda või niisama puhata. Foto: Eret Talviste

Kell on viis õhtul. Üle kümne inimese istub XIX sajandi lõpul ehitatud hoone kõrge laega ruumis, kus on kamin, vanad raamaturiiulid ja ovaalne puidust laud.

Laua ühes otsas on koha sisse võtnud õppejõud – suure kreemika kampsuniga hallipäine hilistes seitsmekümnendates mees, kes näeb välja nagu Anthony Hopkins. Tal on täiuslik lõuna-inglise aktsent, milles ta tsitseerib sissejuhatuseks paari rida iiri luuletaja William Butler Yeatsi loomingust. Seminar on alanud.

Eelkirjeldatud hetk on üks niisuguseid, mida võib Ühendkuningriigis, kõnealusel juhul Šotimaal Glasgow ülikoolis, magistriõppes kogeda. See on klišeelik mitmel põhjusel. Esiteks on Glasgow ülikool üks Ühendkuningriigi vanemaid ülikoole ning erineb juba arhitektuuriliselt tunduvalt paljudest uutest, mis ei tekita seda spetsiifilist britilikku tunnet, mida oleme tihtilugu kogenud filme vaadates. Sama oluline on fakt, et see hetk pärineb magistri-, mitte bakalaureuseõppest. Viimati nimetatud kraadi omandamine pole nii spetsiifiline ja õpilasi on ruumis üldjuhul rohkem, seetõttu ei ole õhkkond nii intiimne kui magistriõppe puhul.