Jaan Kundla: Kahju, et riigikogu praaki toodab

Jaan Kundla Foto: Toomas Huik

RIIGIKOGU erakorralisel istungil selle kuu algul võeti parandatud kujul vastu monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus, mille president 6. augustil välja kuulutas.

Sama seaduse oli parlament 17. juunil juba vastu võtnud, ent esimesel katsel saatis president selle täiesti põhjendatult riigikokku tagasi. Tema hinnangul läks see esialgsel kujul vastuollu põhiseadusega ega taganud tarbijate kaitset nõutud määral. Seadus sisaldas kiirustamisest tingitud vigu ja vastuolusid ning võinuks kaasa tuua kohtuvaidlusi.

MINUL KUI ühel kolmest kõnealuse seaduse esialgsel kujul vastuvõtmise vastu hääletanust on tekkinud küsimus, kuidas sai võimalikuks, et suurem osa riigikogu liikmeid hääletas sõna otseses mõttes praakseaduse vastuvõtmise poolt.

Veelgi enam: eelnõu väljatöötajad ja riigikogus läbisurujad olid kaks Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvat südikat noormeest, ülikooli õigusteaduse lõpetanud Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher. Mõlemad on aastaid oma erialal töötanud, Vaher aastatel 2003—2005 ka justiitsministrina. Urmas Reinsalu on praegu riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Ken-Marti Vaher õiguskomisjoni esimees.

Seaduste loomine ja ajakohastamine on ju riigikogulaste põhitöö, seejuures ei tohi nad mingil juhul praaki toota. Ettevõtluses tähendaks niisugune prohmakas pankrotti, riigikogus aga parandatakse presidendi kättenäidatud vead koolipoisilikult ära ning minnakse oma elu ja tööga edasi.

TEKIB KÜSIMUS: äkki oodati presidendi ämbrisse astumist? Mis oleks juhtunud, kui ta oleks põhiseadusega vastuolus oleva seaduse välja kuulutanud? Juba aasta pärast on uued presidendivalimised. Antikampaania avalöök missugune! Või on riigikogu täielikult minetanud vastutustunde, tehes presidendist nii-öelda lapsehoidja?

Küsimusi on mitu, aga pole ühtki vastust.

Minu arvamust mööda pole riigikogu valimissüsteem ja erakondlik ülesehitus ratsionaalsed. Juhtunu on järjekordne kinnitus, kuidas üksikud võivad riigikogus läbi suruda ükskõik mille. Samas tuleb tunnistada, et kui ma poleks parteitu riigikogu liige, ei saaks ka mina nii julgelt oma arvamust avaldada ja säärast artiklit kirjutada.

KÕIGEPEALT peab märkima, et kõnealuse seaduse pealkiri ei olnud enne ega ole praegugi sisuga kooskõlas. Nüüdseks on seadusesse sisse viidud küll hulk parandusi, mis muudavad selle tunduvalt paremaks, kuid korrektsusest on asi kaugel.

Seadus muudab seni kehtiva ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse sätteid, mis puudutavad veeteenuse hinna kujundamist. Praegu moodustub veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind abonenttasust ning vee ja heitvee ärajuhtimise tasust, kusjuures vee-ettevõtja peab tagama tootmiskulude katmise, kvaliteedi- ja ohutusnõuete ning keskkonnatingimuste täitmise ja põhjendatud tulukuse.

Niisugune seadus kehtib juba aastaid ja on veetarbija suhtes õiglane.
Paraku lisandub uue seaduse järgi vee hinnale uus komponent: tasu sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Maks sõltub tarbitud puhta vee kogusest.

Seega: mida rohkem tarbid puhast vett, seda rohkem maksad lisatasu teenuse eest, mida puhta vee tarbijana pole tellinud ega saanud. See tähendab tasu sademevee ja drenaaživee ärajuhtimise eest vee-ettevõtte teeninduspiirkonnas, sõltumata sellest, kas maa-ala kuulub eraomanikule, riigile või omavalitsusele. See on absurd.

SIINKOHAL peab kiitma Tallinna linnavalitsust. Lähtudes praegu kehtivast ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusest, ei maksa puhta vee tarbija Tallinnas kulutuste eest, mida tehakse sademe- ja drenaaživee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks. Pealinn maksab selle eest ise umbes 50 miljonit krooni.

Kui jõustub uus seadus, tuleb see kinni maksta puhta vee tarbijal ja veeteenuse hind võib vee-ettevõtte praeguse kasumi säilimise korral veelgi tõusta. Uue seaduse väljatöötajate lootus, et sellega on võimalik vähendada lepinguga määratud Tallinna Vee kasumimarginaali, ei tarvitse paika pidada.

MA EI MÕISTA, kuidas sõltub drenaaživee ärajuhtimise eest võetav tasu puhta vee tarbimisest. Sellega on minu meelest räigelt rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Kui muus osas võrdsetes tingimustes kahest veetarbijast üks tarbib vett kaks ja teine kümme kuupmeetrit kuus, siis maksab suurem tarbija drenaaživee ärajuhtimise eest viis korda rohkem.

Pöördusin sama küsimusega tarbijakaitseameti poole ja sain sellise vastuse.
«Kindlasti on Tarbijakaitseamet selle poolt, et tarbijad tasudes veeteenuse eest, omaksid ka selget ja üheselt mõistetavat arusaamist sellest, millest koosneb veeteenuse eest makstav tasu ning milline on ühe või teise komponendi osakaal teenustasu määras ning millistel alustel see kujuneb. Tarbijakaitseamet ei toeta kindlasti põhimõtet, kus tarbija tasub kulusid, mis seonduvad teenusega, mida talle osutatud ei ole.»

ERITI HÄMMASTAB mind kujunenud olukord teises mõttes. Kuidas sai võimalikuks, et riigikogu võttis vastu põhiseadusega mitmeti vastuolus oleva seaduse?

Varemgi on juhtunud, et president pole riigikogus vastuvõetud seadust välja kuulutanud, sest see on olnud põhiseadusega vastuolus. Praegu parandamisel olevat monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadust võib aga julgelt nimetada riigikogu praagiks.

Kus olid nende 52 riigikogu liikme, sealhulgas nimekate juristide mõtted, kui nad säärase praakseaduse vastuvõtmise poolt hääletasid? Kus olid õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon, kui mitte keegi ei märganud vastuolusid põhiseadusega? Mis võib veel rohkem kahjustada riigikogu mainet, kui selline kollektiivne prohmakas?

Samuti näitab oma võimetust ajakirjandus. Ta kajastab küll riigikogu üksikute liikmete seaduspäraste kuluhüvitiste kasutamist, millega rikutavat riigikogu mainet, ent praegusel juhul, kui seda tehakse sisuliselt ja kollektiivselt, ta ei sekku. Rahva usaldus riigikogu vastu kahaneb praakseaduste tõttu hoopis rohkem.

LÕPETUSEKS meenutan üht rahvaesindajate koosolekut.

Kui seal kinnitati miljardilist eelarvet, ei olnud kellelgi küsimusi ja kõik tõstsid poolt hääletamiseks käe. Kui aga hakati arutama jalgrattakuuri ehitamist ja maksumust, ei tahtnud küsimuste rahe ja vaidlused lõppeda.

Loodan, et Eesti esinduskogu suudab tulevikus praakseaduste vastuvõtmist vältida.