Juhtkiri: Vaesed üliõpilased

Foto: Elmo Riig / Sakala

Igal sügisel kolib Viljandisse hulk noori inimesi, et kultuuriakadeemias või mõnes teises koolis õppima asuda. Kõik nad ühiselamutesse ei mahu ja paljud tänapäeval ei tahagi.

Kui varasematel aastatel on vastsetele tudengitele peavarju leidmine nii üliõpilastele endile kui akadeemia töötajatele tublisti peavalu valmistanud, siis kriisiajal lahenes see probleem peaaegu iseenesest. Kinnisvaraomanikud ei lase enam tühjadel korteritel ja tubadel kasutuna seista, vaid katsuvad need raha teenima panna.

Omanike vastumeelsus korteri väljaüürimise suhtes on muidugi mõistetav, sest selline samm pole sugugi riskivaba. Eriti juhul, kui rentnikuks soovivad tulla noored, kel see on esimene võimalus omaette elamist proovida.

Viimasel ajal on omanikud tudengitesse siiski leebemalt suhtuma hakanud, ehkki selle põhjust on raske kindlalt öelda. Ühest küljest võib meelsuse muutumise taga olla juba mainitud vajadus lisaraha järele, teisalt võib tõsi olla ka kinnisvaramaakler Aime Opermanni arvamus, et akadeemia rahvas on suutnud endast hea mulje jätta.

Viljandi-suuruse linna üüriturul mängivad sajad ajutist kodu vajavad üliõpilased olulist rolli. Hoolimata sellest, et levinud stereotüübi järgi elavad tudengid peaaegu näljapajukil, toovad nad mõnele linnaelanikule märkimisväärset lisatulu. Muide — sageli maksuvaba.

Asjaolu, et odavatele ühiselamukohtadele eelistatakse sageli kulukat erakorterit või üüritakse üksinda terve ühikatuba, näitab, et ega kultuuriakadeemia õppurite rahakott nii õhuke olegi, kui arvatakse.

Üliõpilaste üürirahast rääkides tasub siiski meeles pidada, et see liigub mõlemat pidi ja kokkuvõttes on Viljandi bilanss kindlasti negatiivne. Isegi kui võtta kultuuriakadeemia tudengite kõrval arvesse ka siinsetes üürikorterites elavad kutse- ja keskkooliõpilased, on neid noori, kes Viljandist suurtesse linnadesse tudeerima läinud ja seal elamispinda vajavad, tunduvalt rohkem.