Päkapikk on varsti valmis inimeste sekka kolima

Inimene ja tema kodu. Viimased paarkümmend aastat üksi elanud Kalju Kiivit on oma eluga Salaku talukohas rahul. Mis sest et lumi sajab otse tuppa – see on siiski paik, mida ta kõige armsamaks peab. Foto: Marko Saarm / Sakala

Mida teeb viisakas uitaja, kui satub võõra inimese lävele ja tahab teada, kas too on kodus? Eks ikka laseb uksekella. Aga kui nuppu pole? Küllap siis koputab. Aga kui ust ei ole?

Halliste valla südames lähimatest naabritest kahe kilomeetri kaugusel asuva Salaku metsavahitalu elumajal on uks siiski olemas, kuid see ei ripu kombekohaselt hingedel, vaid nõjatub sissekäigu kõrval seinale. Tegelikult võib vabalt olla ka vastupidi – nii, et uks hoiab oma tavapäratus asendis tervet hoonet püsti.

Kui ma ühel lumisel jõulukuu päeval sellele talukohale mõnekümne meetri kauguselt üle segi paisatud raiesmiku  esimese pilgu heidan, kangastub mulle kaader filmist «Nukitsamees», kus sarviline kollipere lohakalt ehitatud hurtsikus oma madalalaubalist elu elab. Salaku näeb enam-vähem samasugune välja. Ainult et see on tunduvalt rohkem lagunenud.