Ühe tuntuma eestlase auks

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig / Sakala

NÜÜD VÕI MITTE kunagi! Sellise avalduse tegi Jaan Tõnisson pärast Venemaal asetleidnud oktoobrirevolutsiooni. See oli nagu stardipauk, millele järgnes Maanõukogu otsus Eesti suveräänsuse kohta ja lõpuks Eesti kuulutamine vabariigiks.

Nelja aasta pärast möödub Tõnissoni sünnist 150 aastat ja veidi enam kui kolme aasta pärast täitub meie vabariigil 100 aastat. Nüüd kordame Tõnissoni ütlust juba seoses tema endaga. Kui meil on tahtmist ja suutlikkust sellele Viljandimaalt pärit suurmehele ausammast püstitada, peaksime selle otsustama kohe ning teoks tegema enne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, et oleks selle puhul kuhugi tänutundest ja austusest lilli ja pärgi viia. See oleks ühtlasi tema seni puuduv ausammas ja Viljandi Vabadussõja ausammas ning arvestades Tõnissoni saatust, ka kommunismiohvrite mälestusmärk.

See, et nõukogude ajal polnud Viljandis Lenini ausammast ega temanimelist tänavat või parki, ei ole õigustus, et Jaan Tõnissoni auks pole samu asju loodud. On ta ju arvatavasti ainukene Eesti riigi juht, kelle sünnikohta pole riik mälestuskivi paigaldanud. Seejuures on ta neljakordne Eesti riigi juht.