Käik Viljandi stripiklubisse ehk Kesklinna talvine postitantsupidu

Illustratiivne foto. Foto: Karli Saul/SCANPIX

«Ma reede öösel koju ei jõua: pean tööl olema ja reportaaži tegema,» teatan oma armsale abikaasale. «Kus see töö siis toimub?» pärib kaasa. «Stripiklubis,» vastan ausalt.

Ei tule nagu ette, et mõni mu varasem käsil olev teema oleks heade kolleegide seas nii suurt kaasaelamist põhjustanud kui plaanitav striptiisiklubisse minek.

«Nohoh, mis sa nüüd teed?» ­uurib üks neist rõõmsalt, kui silmab, et mul on keset päist päeva arvuti­ekraanil lahti koduleht, kust vaatavad vastu õige julged kaadrid.

«Ah, valmistan siin lugu ette,» vastan avameelselt. Rõõmus naeratus kolleegi näol läheb laiemaks. «Head lood sul!»

Nojah... Aga just lugu ma parajasti ette valmistan. Uurin tausta, helistan allikaid läbi. Mõtlen eetikakoodeksile ja kristlikele pereväärtustele.

Stripiklubi pole naljaasi

Viljandi stripiklubi kodulehekülg on ilusasti kolmes keeles. Lahtiolekuajana on seal kirjas 10–6. Millegipärast arvan, et päris hommikul kümnest see paik siiski avatud ei ole.

Teenuste nimekiri on muljetavaldav. Peale tavalise striptiisi lubatakse lesbi-show'd ja privaattantsu. Erootilist massaaži saab ka. Lisaks on kirjas «shower show» ja «sado mazo». On striptiis eritellimusena ja meeste striptiis.

Hindadest koduleheküljel juttu ei tehta. Patustel lõbudel teadagi on patused hinnad. Ent mis summaga peaksin ma arvestama? Kas või umbes? Eks elus ole ikka üht-teist ette tulnud ja kummalisi kohti külastatud, stripiklubisse ma siiski sattunud pole. Aga milleks on sõbrad ja tuttavad?

«See oli siis, kui stripiklubi oli Uueveskil,» alustab üks neist toredat lugu. «Kolm sellist viiekümnendate eluaastate alguses meest otsustasid, et käivad läbi. Mis ikka. Mõeldud, tehtud. Läksid kohale. No baar nagu baar ikka. Tellisid õlut ja pelmeene. Üks naisterahvas serveeris. Mehed sõid ja jõid ning uurisid viimaks ­ääri-veeri, kuidas selle striptiisiga siis on või nii. «Ahjaa, ikka saab!» vastas naine, käis sirmi taga ära ning tuli ja tantsis natuke. Pärast pani riided selga ja koristas mustad nõud kenasti ära.»

Lahe. Aga mis pagan see lõbu ikkagi maksab? Ja pilet? Selgub, et Tallinna analoogsetes asutustes on pilet 5–40 eurot. Okei, viieka elab veel üle, aga 40 võtab nagu juba mõtlema.

«Viimati, kui võõras naine mu ees lahti riietus, läks mingi pudel veini ja kaks vorstisaia,» mõtiskleb hea sõber. «See on ka hinnapiir. Mina küll ei ole põhimõtteliselt nõus rohkem maksma. Tõsi, see ei olnud stripiklubis.»

Hea küll, hea küll. «Teil hea naerda, lontrused,» mõtlen. «Aga katsuge ise stripiklubisse minna – see ei ole mingi naljaasi!» Samas tuleb välja, et päris kõik ei pääsegi sinna. Esmapilgul näib see olevat ehtne sooline diskrimineerimine.

«Tahtsime kord sõbrannadega minna, aga ei lastud sisse,» meenutab üks piiga. «Turvamees ütles, et naised üksi ei saa. Jäigi käimata.»

«Nad on seal kogu aeg raha peal väljas,» õpetab vahepeal õige tormilist elu näinud tuttav. «See, mis posti ümber toimub, on köki-möki. Point on selles, et sa neile jooki välja teeksid. Jube tüütud on! Jookidel on muidugi hinnad, nii et kuku perseli.»

«Tead, aga sa võta mõni naine kaasa, siis need tšikid ei tüüta seal nii hullusti,» soovitab teine palju kogenud semu. «Tegelikult võiksid minu naise võtta. Siis oleks mul reede õhtu kenasti vaba.»

Keefiripakkide asemel

Läks aega mis läks, aga viimaks on see käes. Raekoja kell on ammu keskööd löönud. Laupäev on alanud. Linnas lõõtsub tuul. Tartu tänaval asuva tagasihoidliku kollaka maja aknad on hoolikalt kinni kleebitud. Fotodel piiluvad punaste kardinate tagant napilt riides kenad preilid. Kui enamasti on need aknad pimedad, siis nüüd kumab seest valgus. Tänavale kostab summutatud eurobiit. Maja on ellu ärganud. Siinsamas, sellesama ukse taga on Viljandi ainus striptiisiklubi. Avan ukse.

Tõsi, stripiklubi mõistes ei mängi ma päris ausat mängu. Ma ei tulnud küll sõbra naisega, aga siiski kaaslasega – ühe tundmatuks jääda sooviva sõbrannaga. Too sõbranna on igasuguste huvitavate kutsetega harjunud ja ettepanek Viljandi stripiklubisse minna oli talle midagi uut.

Klubis on veel hämaram kui tänaval. Enne kui silmad harjuda jõuavad, ajab end paremalt küljelt nahkdiivanilt püsti turvamees. Selgub, et maakondlikku hinnataset arvestades on Viljandis pileti hind kliendisõbralik, viiekas.

«Ja mis selle pileti eest siis ka saab?» pärin entusiastliku ja teadliku, kuid samas hinnatundliku tarbijana.

Ojaa... Olen elus esitanud kindlasti palju rumalaid küsimusi, aga turvamehe pilgust võib välja lugeda, et see on nendest kindlasti üks lollakamaid. Ta ei pea mind isegi vastuse vääriliseks.

Vaatame ringi. Baar nagu baar ikka. Esmapilgul vähemalt. Nahkmööbel, nurgas lett. Laes keerleb tagasihoidlike mõõtmetega diskokera. «Trad.Attackil! on suuremad,» mõtlen millegipärast.

Ahaa, nurgas on post! Kunagi tegutses samas ruumis piimapood. Post on umbes sellel kohal, kus seisid püramiidikujulised keefiripakid, mis vahel lekkima kippusid.

Õhu ja pimeduse vahepealne

Rahvast ei paista ülemäära palju olevat. Ühes lauas istub neljane tõsine seltskond, kõrvallauas on veel kaks meest. Paar noorepoolset meeskodanikku nagu liiguks siia-sinna... Üksi tulnud mehed, muide, võetakse lausa uksel rajalt maha. Tänan mõttes sõpra kuldaväärt soovituse eest klubisse kaaslannaga minna.

Laisal kõnnakul hõljub läbi ruumi tüdrukuid, kelles on ilmselgelt midagi teatavale professioonile omast. Neid on kokku kolm. Baaridaam leti taga näeb ka välja täpselt nii, et võiks tipptunnil liituda. Puha kenad, noored ja väga heas vormis piigad.

Terased pilgud puurivad mind viivuks ja siis libisevad mu kaaslanna poole. Poolteise sekundiga olen paika pandud. Nendele mind kogu järgneva öö ei eksisteeri. Olen neile midagi õhu ja pimeduse vahepealset.

«Kas võtad riidest lahti ka?» küsin sõbrannalt. Pean silmas muidugi mantlit, aga sõbranna vaatab mind pika pilguga. Köhatan ja astun leti juurde. Selle kohal on suur fotografeerimist keelav märk. Tahaks sellest kohe pilti teha.

Kaks noormeest keerutavad hinnakirja käes ja on kuidagi asjalike nägudega. Ilmselgelt ei ole nad seda sorti asutuses esimest korda. Püüan käituda võimalikult vabalt ja sundimatult. Võtan kätte menüü. Sa raisakurat! Kokteil daamile 30 eurot, vesipiip 70 eurot, šampus 110 eurot. On ka tavalist napsi, aga teiste baaridega võrreldes umbes topelthinnaga. Poetan hinnakirja ettevaatlikult letile ja varisen diivani pehmesse embusse peitu.

«Nagu klassiõhtu,» itsitab sõbranna.

Tõepoolest, tüdrukud istuvad ühes, poisid teises seinas ja sosistavad omavahel. Poisid on nagu poisid ikka, tüdrukud on aga kuidagi harjumatult napilt riides. Liibuvad kleidid on... ütleme, et ikka väga lühikesed. Töörõivad, selge. Ja millised kontsad! Eriti püüavad pilku ühe preili paarikümnesentimeetrise kontsaga leopardimustrilised jalavarjud.

On blonde, on brünette. Omavahel räägivad neiud vene, klientidega aktsendivabas eesti keeles. Õhus on tunda kohmetust. Eelmine baar, kus käisime aega parajaks tegemas, oli igal juhul elavam.

Aeg-ajalt vupsavad piigad püsti ja lähenevad mõnele kliendile personaalselt. Edasine tegevus leiab aset tagaruumis. Mis täpselt, ei tea. Kell läheneb täistunnile. Baaridaam võtab lapikese ja mingi pritsi ning puhastab vilunud liigutustega kroomist kiiskavat posti. «Hügieeniga on kõik okei,» kommenteerib sõbranna.

Nüüd siis läheb põnevaks! Tõepoolest, brünett neiu astub posti juurde ja hakkab pihta. Eks kell ole muidugi palju ja mina pole just kõige kainem, aga... pagana hästi tantsib! Saan aru küll, kui seksistlikult see kõlab.

Neiu valitseb tõesti suurepäraselt keha. Kleidike lendab ka peagi kenasti minema. No te olete seda ju filmidest näinud. Meil on vaatamise mõttes küll natuke halb koht valitud. Vahepeal näeme diivani tagant ainult kaht taeva poole suunatud siredat jalga ja nõelteravaid kontsi.

Kaks noormeest sätivad end esiritta. Kas nüüd on paras hetk kümnekas bikiinide vahele panna? Aga tants saab võrdlemisi ruttu läbi. Piiga riietub kuidagi märkamatult ja vajub sundimatult meeste juurde. Peagi läheb ühega nendest taharuumi.

Ei ole kindel, kas ma seda korrata tahaksin, aga põnev on see kogemus igal juhul. Uksest välja astudes taban end mõttelt: huvitav, kuidas stripiklubi plaanib vastu minna rahvusvahelistele hansapäevadele? Iidset hansahõngu on selles paigas kindlasti omajagu.