Mehed metsas, soolaplokid kaenlas

Kuigi kaks nädalat tagasi ehitatud soolak on tublisti kõrgem kui 1,2 meetrit, käivad ulukid seda hoolega noolimas. Rangelt kandiline kivi on saanud hoopis kumeramad vormid. Foto: Marko Saarm / Sakala

Läinud esmaspäev tõi Viljandimaale kümne pügala jagu külma. Sakala loodusreporterite tandem end mõõdukast pakasest heidutada ei lasknud, vaid võttis suuna Heimtali jahiseltsi hallatavate metsade peale. Ja mitte tühjade kätega. Pagasiruumi sai laotud päris kaalukaid kinke.

Astun kohvitermosega õue paar minutit enne poolt üheksat hommikul. Esimene sõõm õhku lööb ninakarvad härma. Valgete jäänõeltega on viimse oksakeseni kaetud ka majade vahel turritavad puud. Õigupoolest pole neid täispikkuses nähagi. Piimjasse udusse mähkunud ladvad loovad illusiooni, justkui oleks taevas maa peale potsatanud ja kõik siin kenasti kaissu võtnud.

Kantreküla korstnatest tikksirgete hallide triipudena kõrgusse trügivad suitsusambad traageldavad taeva maaga veelgi kindlamalt kokku. Tahaks kohe pea õlgade vahele tõmmata.

Haaran garaažist sae ja haamri ning suundun fotograaf Markoga kingikotti täitma. Ilmselge võhikuna ma ostlemisse ei sekku. Suur on aga mu üllatus, kui Marko väljub poest tellisekoorma all ägades. Õnneks teeb ta mulle kiiresti selgeks, et majaehituseks siiski ei lähe. Autosse prantsatab hoopis kolm kümnekilost soola- ehk lakukivi, mille keskel ilutsev auk tekitab kelmikal meeskonnal välkmõtte kuvaldad meisterdada ja võpsikusse mammuteid passima minna.

Autoaknast vihiseb mööda muinasjutumaailm. Looduse pintslitõmbed on teinud alles hiljuti musta triibuna paistnud metsatukkadest sätendava siidise salli. Lagendikul sirguvad üksikud puud näivad aga hiiglaslike lumehelvestena.

Elu nagu rahvuspargis

Vaevalt jõuab autosalongis soojaks minna, kui leiame end metskitsede keskelt. Üks seitsmepealine seltskond jääb meie vaatevälja päris teeservas majade lähedal. Kui kiirust tasahilju vähendame, näeme veel viit valge tagumikuga tegelast põllul asjatamas.

Et kepsutajad meist esimese hooga välja ei tee, keerame otsa ringi ja üritame tigukäigul veeredes neid fotoaparaadi mälukaardile saada. Selleks rakendatav terviklahendus jääb liiklusalase ebakorrektsuse tõttu siinkohal lahti kirjutamata. Kui hiljem esimese soolakuplatsi poole sõidame, kappab kaks kitse piki põlluserva meiega samas tempos kaasa. Silmanurgast näen spidomeetri seieri 30 peal olevat. Kõrgele õhku põrkavad kitsed toovad silme ette nikeldatud hirvekuju isa vana Volga kapotil.

Saadan Marko metsatukka kaardistama ja kuulatan vaikust. See on nii kõikehõlmav, et tajun kõrvus veresoonte tukslemist. Ühtäkki kusagilt sadade meetrite tagant kaikuv kraaksatus lõikab nagu ketassaag pohmellis töömehe kämblasse. Võpatan ja hõikan matkakaaslast, kes on vahepeal soolakule sobiva paiga leidnud.

Nüüd tuleb lõpetada ühe pehkinud haavapuu maine eksistents. Nüri käsisaag teeb umbes sama tõhusat tööd kui küüneviil, aga lõpuks päädib armutu võimlemine siiski raginaga. Vaatame higiseid peanuppe sügades, kuidas tüvi langedes lumekasuka seljast heidab.

Umbes rinnakõrguse «kännu» tippu lööb Marko trummipulga mõõtu naela, torkab selle otsa lakukivi ning jääb seda siis jõllitama nagu poisiklutt, kellel õnnestus isa sülest esimest korda elus kuuse latva jõulutäht riputada.

Langetatud puud soolaku juurest eemale tirides saame mõlemad songa, aga otsustame sellega rahus edasi elada. Väga lihtne see just pole, sest tagasi auto juurde sumbates lõpeb kopsudest õhk ning hommikuse vorstileiva meki suus võtab üle vähe verisem maitsenüanss. Ma ei tea veel, et see on kõigest leebe sissejuhatus. 

Detektiivid ja salakütid

Päevaplaan näeb järgmisena ette kaks nädalat tagasi paigaldatud soolaku ülevaatamise. Pargime auto järgmise metsatuka serva ja hakkame Marko näidatud suunas astuma. Esiti läheb kõik kenasti, aga ühtäkki muudab Marko ootamatult suunda ja paneb puhta padrikusse. Et ma kuklast tema mõtteid lugeda ei oska, püüan lihtsalt tuules püsida.

Järgneb kilomeetri jagu läbimatut metsasihti. Lõpuks jääb isehakanud detektiiv seisma ning seletab midagi kahtlastest maasturijälgedest ja salaküttidest. Märkan ka erkpunaseid veretäppe lumekoorikul ja lohistamise jälgi. Mööda neid liikudes leiame karvatortidega märgistatud punkti, kus ühe metsseapõrsa süda viimase löögi on teinud. Õnneks saab Marko hiljem kohaliku jahiseltsi ülemalt teada, et olime täiesti legaalse jahi jälgedele sattunud.

Kui jõuame tagasiteel metsasihile, mida mööda kõrgepingeliin horisondi taha kaob, tekib hirmus kiusatus Markolt uurida, ega ta selles midagi kahtlast näe. Säilitan kaine mõistuse.

Menukas maius

Viimaks jõuame soolaku juurde. Juba eemalt on näha, et metsarahvas on veidra lutsukommi omaks võtnud. Ümbrus on täis erisuguseid jälgi, aplad keeled on kivile ümaramad vormid lihvinud ning üks põdravasikas on maiuse vahetus läheduses isegi pisut pikutanud. Viimase fakti nuputab välja muidugi Marko. Minule on see suvaline lohuke lumes.

Tagasi auto juurde vantsides leian end mõttelt, et väga enam kõndida ei viitsigi. Marko lõbustab end minu härmas habemest kunstfotode plõksimisega.

Enne lõunat jõuame veel ühe soolaku ehitada ja teisegi varem paigaldatu üle vaadata. Nendele paikadele pääseb õnneks üsna hõlpsalt masinaga ligi. Mugavusest on asi siiski valgusaastate kaugusel, sest erinevalt fotograafist, kes on endale peenema talvekamuflaažiga profirüü selga tõmmanud, olen mina riides nagu väike printsess, nii et ma ei saa teha suurt muud kui lõdiseda ja sõrmi elule puhuda.

Kui südapäeval koduväravast sisse astun, on juba täitsa jõuluvana tunne peal. Tahaks kedagi põlvel hüpitada ja «Hou-hou-hou!» hüüda. Vaene naine...

KOMMENTAAR

MART TASANE,
Viljandimaa jahimeeste liidu juhatuse esimees

Soolakud aitavad metsloomadel katta mineraalivajadust. Kõige rohkem vajaka on neist kevaditi – siis, kui on suur poegimisperiood. Samuti kulub mineraale sügisesel jooksuajal. Tegelikult võiks soolak aga aasta ringi üleval olla.

Kuigi vanasti kasutati ka laudadest kokkulöödud soolakuid, sobib selleks kõige paremini valmis soolakivi. Poes müüakse neid kümnekiloste plokkidena. Paberite järgi on osa mõeldud ulukitele ja osa põllumajanduslikele loomadele, aga ega suurt vahet ole. Pisut erinev on neis vaid tsingisisaldus.

Metsas ei kasuta soolakut ainult täiskasvanud põdrad. Seepärast oleks selle kõige sobilikum kõrgus 120 sentimeetrit. Siis saavad soola kätte ka noorloomad ja kitsed. Jahimehed kipuvad seda unustama.

Valesti paigaldatud soolakivi võib aga ka sootuks kahjulik olla. Siis, kui see on pandud valesse kohta, näiteks metsanoorendike ligidusse. Loom tikub ju möödaminnes puid ampsama ja metsaomanikele võib sellest parasjagu peavalu tulla. 

Üldiselt pole meie metsades lisatoitmise järele vajadust. Et praegu levib aga katk, on lood pisut teised. Metssigadel on pulmatrall lahti minemas ja kuldid kipuvad pikki vahemaid läbima. Lisatoitmine hoiab neid rohkem paigal.

Jõuluaegne loomade toitmine on lihtsalt kena traditsioon. Kui mujal tehakse ohverdusi, siis meie jahimehed püüavad jahijumalannale loomade toitmisega heameelt valmistada. Söödaplatsidele viiakse siis porgandit, maisi, hernest või nisu. Mõni viib ka kartulit, aga see külmub ära ja siis siga seda ei söö. Sula saabudes läheb säärane kraam aga hirmkiirelt mädanema. 

Meil on üsna pehmed metsad ja piisavalt soiseid alasid, seega jagub toidupoolist kõigile. Lisasöötmine aitab küll nõrkadel loomadel talve üle elada, aga ajab populatsiooni suureks ja muudab geneetiliselt nõrgaks. Palju on nähtud ka seda, et sead jäävadki söödaplatsi kõrvale talve veetma. Söövad loojangul kõhu täis ja luusivad niisama ümbruses ringi. Nii on nad juba sama hästi kui kodusead.