Mehed metsas, soolaplokid kaenlas

Kuigi kaks nädalat tagasi ehitatud soolak on tublisti kõrgem kui 1,2 meetrit, käivad ulukid seda hoolega noolimas. Rangelt kandiline kivi on saanud hoopis kumeramad vormid. Foto: Marko Saarm / Sakala

Läinud esmaspäev tõi Viljandimaale kümne pügala jagu külma. Sakala loodusreporterite tandem end mõõdukast pakasest heidutada ei lasknud, vaid võttis suuna Heimtali jahiseltsi hallatavate metsade peale. Ja mitte tühjade kätega. Pagasiruumi sai laotud päris kaalukaid kinke.

Astun kohvitermosega õue paar minutit enne poolt üheksat hommikul. Esimene sõõm õhku lööb ninakarvad härma. Valgete jäänõeltega on viimse oksakeseni kaetud ka majade vahel turritavad puud. Õigupoolest pole neid täispikkuses nähagi. Piimjasse udusse mähkunud ladvad loovad illusiooni, justkui oleks taevas maa peale potsatanud ja kõik siin kenasti kaissu võtnud.

Kantreküla korstnatest tikksirgete hallide triipudena kõrgusse trügivad suitsusambad traageldavad taeva maaga veelgi kindlamalt kokku. Tahaks kohe pea õlgade vahele tõmmata.