Juhtkiri: Risti viletsus

Halliste kirik Foto: MIKK MIHKEL VAABEL/SAKALA

2008. aasta jõululaupäeval soovis Halliste kiriku jumalateenistusest osa saada nii palju inimesi, et samal õhtul korraldati tervelt kaks talitust. Kahjuks on niisugune rahvatulv selles kirikus erandlik nähtus. Selle tingisid ETV otseülekanne ja asjaolu, et tegemist on presidendi kodukirikuga.

Argipäeviti on Halliste kogudus nii väike ja vaene, et kirikuõpetaja Kalle Gastonil tuleb lisaks jumalasulase rollile täita ehitusspetsialisti, raamatupidaja ja mitme muu asjamehe ülesandeid. Seepärast pole midagi imestada, et pikk jagelus sõnamurdliku ehitajaga sai Gastoni karikas viimaseks piisaks ja ta otsustas kohalt lahkuda.

Nüüd seisab Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK) küsimuse ees, kust Hallistesse ja Karksisse uus hingekarjane leida, kuid see on õigupoolest vaid mure veepealne tipp. Rahva- ja rahapuudus vaevab ka neid väikesi kogudusi, kus õpetaja on esialgu veel ametis.

Kirikud ootavad EELK valitsuselt senisest tõhusamat abi, kuid peamiselt riigi toetusest ja annetustest elava konsistooriumi rahakott on samuti kõhnuke. Puhtalt majanduslikult võttes vajab kogu süsteem jõulist haldusreformi ja enamik maakirikuid tuleks niinimetatud klientide vähesuse tõttu kinni panna ning väikesed kogudused liita. Ent nii lihtsalt ja jõhkralt ei saa muret isegi ilmiku seisukohast lähtudes lahendada.

Esiteks hoiab maakirik nagu ka kool külasid elus. Nii kiriku- kui kooliõpetajad kannavad kohalikku vaimu. Kui nemad lahkuvad, kaotavad palju kõik piirkonna elanikud, ka need, kes otseselt ehk kummagi institutsiooniga kokku ei puutu.

Teiseks pole vanad ja ebaökonoomsed pühakojad ainult usklikele vajalikud. Kirikud on ka tähtsad kultuuriväärtused, millel ei tohi lasta laguneda.

Kas see tähendab, et ühiskond peaks sakraalehitiste ülalpidamise riigikassa kaudu täielikult enda õlgadele võtma? Ilmselt võiks see kõne alla tulla rikka riigi, mitte aga meie kärpekavade juures. Seega on maakirikute tulevik sama tume nagu Halliste kiriku lagi.