Kuidas vabanesime?
Taasiseseisvumispäeval meenutatakse, kuidas Eesti vabanemine teoks sai. Mina näen seda niimoodi.
Tiib, kuhu kuulusid vabadusvõitlejad ja teisitimõtlejad endistest metsavendadest Eesti Komitee liikmeteni, vastandas end Nõukogude Liidule ning välistas temaga koostöö ja kokkulepped. Piltlikult ründas ta Nõukogude Liitu nagu sääseparv, kes on tüütu, ent ohutu. Neljakümne aasta jooksul ei saavutanud ta märkimisväärset edu, kuid ta oli pöördeliste sündmuste ajal hästi nähtaval ja on seniajani.
Rahvarinde ja eestimeelsete kommunistide tiiba võiks võrrelda pisikutega, kes tungisid Nõukogude Liidu organismi, levisid üle keha ja kahjustasid seda seestpoolt. Rahvarinne oli nagu stagnavastane vaktsiin, mis algul ei põhjustanud vastureaktsiooni. Antikehad, näiteks Interrinne, tekkisid hiljem, kuid haige organism ei suutnud enam nakkusest jagu saada.
Mis peamine: pisikud tungisid ajju, Kremlisse, ning põhjustasid krambid, halvatuse ja lõpuks ka hiiglase surma.
Krampideks võib pidada veretöid Tbilisis ja mujal. Surmakramp oli augustimässu katse. Sellele järgnes halvatus: kommunistlik keskvõim oli kukutatud, Jeltsinil ei olnud veel võimu, Gorbatšovil ei olnud enam võimu. Seda momenti kasutas Eesti ära oma riigi väljakuulutamiseks.
Ajalooliselt vaadatuna: 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas saadi Eesti iseseisvuse manifesti välja panna tänu sellele, et bolševikud olid läinud, aga sakslased ei olnud veel tulnud. 1918. aasta novembris sai Eesti riik tekkida tänu sellele, et sakslased olid läinud, aga venelased ei olnud veel tulnud. 1991. aasta augustis saadi Eesti Vabariigi taasiseseisvus välja kuulutada tänu sellele, et Moskva oli halvatud.
5. augusti «Maalehes» leiab Endel Lippmaa, et 20. augustist tähtsam on 6. september, mil NSV Liidu Riiginõukogu tunnustas Eesti iseseisvust. Seda võib võrrelda Tartu rahulepingule allakirjutamisega. 20. augusti deklaratsioon oleks jäänud paberilipakaks, kui Moskva ei oleks seda tunnistanud.
Nelja-viie aastaga saavutati võit. Rahvarinne tegi musta töö ära, jäädes ise suuresti varju. Varju on see jäänud/jäetud seniajani.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.