Sotsiaaldemokraatlik Erakond valib endale peagi esimehe. Ühe kandidaadi, Järva- ja Viljandimaalt riigikokku saadetud Sven Mikseri arvates võiks partei poolehoidjate seas olla rohkem inimesi, kelle eluolu sõltub sotsiaaldemokraatlikust poliitikast.
Sven Mikser: valimised on juba alanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Mikser, kas erakonna esimeheks kandideerimise otsus on tehtud?
Mõne nädala pärast tuleb meil erakonna volikogu, kus määratakse kindlaks üldkogu kokkukutsumise aeg, nii et selle otsusega kaua viivitada ei saa. Eks poliitikul pea ikka marssalikepike paunas olema.
Mul on nägemus, kuidas erakonda arendada ning milliste mõtetega valimistele minna. Olen kindlasti valmis esimehe vastutust kandma, sest elan põhimõtte järgi, et ei tasu targutada, kuidas peaks paremini tegema, kui ei olda valmis oma sõnu ellu viima.
Kas võib välja tulla veel selliseid kandidaate, keda avalikkus oodatagi ei oska?
Mida aeg edasi, seda rohkem liiguvad parteid sinnapoole, et nende liidrid kasvavad välja erakonnast. On jõutud arusaamisele, et ei ole mõtet tõmmata kuskilt põõsast välja mõni pankur, näitleja, teadlane või ajakirjanik ja öelda: vaat see nüüd ongi meie esimees! See aeg on Eesti poliitikas möödas.
Kui kandidaatidest rääkida, siis igal liikmel on ju õigus pürgida erakonnas mis tahes valitavasse ametisse. Mida rohkem kandidaate on, seda parem. Kogemused näitavad, et erakondades on päris tihe konkurents juhatusse ja valimisnimekirjas esikohtadele pääsemiseks, kuid lõpptaseme vastutust ei kiputa eriti võtma. Nii kulgevadki erakondade esimeeste valimised enamasti ühe kandidaadiga. Mina näeks meelsasti, et kandidaate on mitu, sest väärt mõtetega inimesi leidub palju.
Samas on inimese poliitilise kvaliteedi väga tähtis näitaja see, kas ta on pädev mingis kitsas alateemas. Teisisõnu: kas ta on see, kellele ajakirjanikud helistavad, et saada mõnes valdkonnas kommentaari, ja keda kolleegid samas küsimuses asjatundjana usaldavad. Mitte kõik 101 riigikogu liiget ei kuulu nende inimeste ringi. Enda puhul pean ma tugevaimaks erialaks julgeoleku- ja välispoliitikat.
Kas valimised on alanud?
Tundub küll. Sel korral on riigikogu valimiste kampaania üsna pikaks venitatud. Üks põhjus on kindlasti see, et parteimaastikul toimub korrastumine. Teiseks võib ette näha, et järgmises riigikogus on parteisid vähem kui praeguses ning tõenäoliselt vähem, kui neid taasiseseisvumise järel kunagi on olnud.
Viimastel valimistel — pean eriti silmas europarlamendi valimisi — on olnud päris palju šokke. Selgus, et leidub suur hulk inimesi, kes on poliitika suhtes rahulolematud ja võivad ettenägematutel põhjustel anda oma hääle üllatavale kandidaadile. See tekitab erakondades ärevust ning muidugi üritavad nad teha kõik, et nimetatud hääli endale saada või vähemalt vältida nende konkurentidele sattumist.
Mängu tuleb ka see, et erakondadel pole praegu palju raha ja nad kasutavad võimalust tungida inimeste ajudesse ajal, mil seadus veel lubab seda teha.
Alanud kampaaniast annab märku ka see, et riigikogus ei püstitata enam suuri teemasid ja need, mis parlamenti jõuavadki, omandavad populistliku värvingu.
Iseenesest on küll õilis eesmärk hoida toasooja ja vee hinda kontrolli all, kuid kui see seadusena ei saa pealkirjaks «Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse muutmise seadus», nagu peaks olema, vaid kõlava «Monopolide ohjeldamise seaduse», kõneleb see lähenevatest valimistest.
Kuidas mõjutab teid valimistele minnes see, et lahkusite 2008. aastal võimuliidust?
Selge see, et valitsuses osalemine loob lubaduste elluviimiseks palju paremad võimalused kui opositsioonis olemine, ehkki ka selles rollis annab palju ära teha.
Teatud murdelisel hetkel olid sotsid seda meelt, et eelarvet tuleb konsolideerida. Kulude vähendamise ja tulude suurendamise vajaduse osas oli valitsus üksmeelne. Põhimõttelised lahkarvamused tekkisid küsimuses, kust kärpida, näiteks kas minna otseste või kaudsete maksude tõstmise teed. Meie parempoolsed partnerid olid seda meelt, et tuleb tõsta käibemaksu ja jätta tulumaks puutumata. Meie arvasime pisut teisiti. Sama moodi oli töötuskindlustusmaksuga, mida meie soovitasime tõsta 0,9 protsendilt 3 protsendile.
Sealjuures pidasime õigeks, et ajal, mil töötus on väga suur, pole mõttekas suunata sellest laekuvat lisatulu kuhugi reservi. Need olid põhimõtted, millest me taganeda ei tahtnud.
Toonaste partnerite juures võis märgata silmakirjalikkust. Mäletan, kui kategooriliselt oli töötuskindlustusmaksu 3 protsendile tõstmise vastu peaminister, samas kui paar nädalat pärast koalitsiooni lõhkiminekut tõsteti töötuskindlustusmäär lausa 4,2 protsendile.
See näitab, et teatud mõttes oli kõnealuse vaidluse põhjus otsitud. Asi oli osalt ka selles, et meie tolleaegne esimees Ivari Padar oli eelarve kärpimisest hoolimata väga tunnustatud minister. Üksteise populaarsuse ja positsiooni järele luuramine on poliitikas üsna tavaline nagu ka teiste parteide liiga tugevate esindajate tõrjumine.
Paljud sotside toetajad taunisid Tallinnas koalitsiooni minekut just Edgar Savisaare isiku pärast. On neid, kes nimetatud poliitikut kunagi ei valiks. Kas kevadistel valimistel võivad need inimesed teie erakonnale hääle andmisest loobuda?
Kindlasti leidub selliseid inimesi, kuid arvan, et nende hulk on marginaalne. Eesti poliitika on viimased aastakümned palju Edgar Savisaare ümber keerelnud, ta on kindlasti suur isiksus, kuid üleelusuuruses teda ka näha ei maksa. Temaga on varasematel aegadel olnud koalitsioonis nii Reformierakond kui Res Publica, nii et tegelikult pole olnud ühtki erakonda, kes oleks olnud Savisaarega alati ja üdini teine teisel pool rindejoont.
Ehkki Savisaarel on väga problemaatilisi jooni, mäletatakse tulevikus tema aega selle järgi, et Keskerakond on koondanud suure osa venekeelse elanikkonna häältest ja andnud neile üsna eestimeelse fassaadi. Kui vaatame näiteks naabrit Lätit, mõistame paremini, mida oleme sellega võitnud.
Mina olen universalistliku kodakondsus- ja rahvuspoliitika toetaja. Eestis kohtab ikka veel mõtteviisi, justkui oleks eestlastest kodanikel riigile suurem õigus kui mitte-eestlastest kodanikel. Ma arvan, et selline suhtumine on XXI sajandisse sobimatu.
Mida te võitsite ja kaotasite sellest, et Rahvaliit loobus sotsidega ühinemisest?
Oleme endale juurde saanud palju väga tugevaid ja poliitikas kogenud inimesi, kes on olnud valimistel ka head häältekogujad. Kaotanud pole me midagi, ehkki liitumisega oleksime võitnud rohkem.
Kas ja kuidas mõjutab teie erakonda see, et president on kuulunud selle ridadesse? Kas presidendi ja erakonna maine sõltuvad teineteisest?
Presidendi institutsioon on parteitu, mis muidugi ei tähenda, et presidendiks saades inimene oma maailmavaatest loobub. Presidendi nõunike hulgas on palju sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi ja taustaga inimesi, kuid me tegutseme ikkagi täiesti sõltumatult.
Sotsioloogiline seaduspära on näidanud, et presidendi maine on riigis alati parem parteide omast. Seda arvesse võttes tuleks omavaheline seos kasuks, kuid paraku ma ei usu, et presidendi kunagine parteiline kuuluvus meid praegu väga mõjutaks.
Olen kuulnud arvamust, et sotsidel on raske Eestis valimistel edukas olla, sest kuna meie põhiseadus sai koostatud paljuski sotsiaaldemokraatlikku mõtteviisi järgides, pole erakonnal suurt eestvõitleja rolli.
Kindlasti pole Eesti kaugeltki nii inimnäoline, kui ta võiks olla.
Meil on mõnikord kombeks rääkida oma sarnasusest Skandinaavia ühiskondadega. Kõige kehvemal järjel ja kõige jõukamate elanikkonnakihtide sissetulek erineb meil viis ja pool korda, Skandinaavias pisut üle kolme korra. Meie ühiskond ei ole väga sidus ja solidaarne, nii et sotsiaaldemokraatide tööpõld on lai.
Meil on väga palju põhimõttelisi toetajaid, nii-öelda südametunnistuselt sotse, kes on oma ala tipptegijad ja kelle elukvaliteet otseselt erakonna tegevusest ei sõltugi. Näeksin meelsasti, et nendele lisaks oleks meie valijate hulgas rohkem selliseid inimesi, kelle toimetulekut ja isiklikku eluolu saaks meie poliitika kaudu parandada. Paraku kipuvad nad pigem uskuma parempoolseid edukusloosungeid.
Kevadistel valimistel loodame siiski saada rohkem hääli kui eelmistel riigikogu valimistel. Soovime, et kõigist 12 ringkonnast oleks parlamendis vähemalt üks sotsiaaldemokraat, suurematest kaks.