Kas vabatahtlik või «vabatahtlik» töö?

Maret Maripuu Foto: Peeter Langovits / Postimees

EESTLASED TULETAVAD põhjendatult uhkustundega meelde, kuidas mõne aasta eest korraldatud esimesest «Teeme ära!» talgupäevast on välja kujunenud ülemaailmne liikumine, mis toob miljoneid inimesi kümnetes riikides oma vabast ajast kokku kodupaiga ümbrust korrastama. See on vaid üks ja ehk kõige tuntum näide vabatahtlikust tegevusest.

Tegelikult on vabatahtlik töö ja vabakonna areng tervikuna Eestis aasta-aastalt järjest rohkem tuult tiibadesse saanud. See on vabatahtlikkus selle sõna kõige paremas mõttes.

Nii nagu igal kurgil on kaks otsa, on ka vabatahtlikkusel paraku teine ja märksa tumedam pale. Õigemini pole sel tumedamal poolel loo algul kirjeldatud vabatahtlikkusega muud seost peale selle, et nimetame seda «vabatahtlikkuseks». Ma räägin olukordadest, mille puhul üritatakse vabatahtlikkuse silti ära kasutada tegudeks, mis ei jää ainult teisele poole hea maitse piiri, vaid millega rikutakse ka seadust.