LÄKSIN SURNUTEpüha eelõhtul kalmistuile küünlaid süütama. Viljandi mõisa kalmistul ootas ees ebameeldiv üllatus: kaks aastat ilusasti oma kohust täitnud latern oli pärast Sakalas ilmunud Ungern-Sternbergide-teemalise «Mälu» külje ilmumist kellelegi jalgu jäänud. Seos artikliga on ilmne, sest pikem seda perekonda puudutav lugu ilmus lehes esimest korda.
Milline küll võib välja näha see nii-öelda Kalevipoeg, kes hiilis kalmistule, kiskus maa seest välja laterna ja tagus seda võimetus vihas vastu maad, kuni klaasid katki läksid? Või oli ta hoopis Rummu Jüri ja tagus seda jalaga? Mida ta seejuures mõtles või tundis? Kas ta samastus omaaegsete mõisapõletajate või küüditajatega või hoopis selle inimolendiga, kes kord Helsingis Artur Sirgi haual trampis ja mälestusplaadi segi peksis? Meenub nimelt Heinold Okase räägitud lugu sellest, kuidas ta leidis Soomes kalmistu, kus oli reas palju ühesuguseid plaate ja katki oli neist pekstud ainult üks. Mitte juhuslikult. Keegi eestlane oli käinud ennast võõrsil välja elamas, sest mõnede meelest ei tohi poliitilistele vastastele isegi hauarahu lubada.