Kuulutada võib küll kõvasti, aga müük näitab ikka nigelaid numbreid

«Laura» on talunik Taivo Jaaksoo sõnul eestlaste seas populaarne kartulisort. Seda müüvad paljud talumehed ka lehekuulutuse abil, küsides kilo eest enamasti 25 senti. Kojuvedu on hinna sees. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kartulimüük pole viimasel ajal enam põllumehe põlist rikkust kinnitanud, sest enamik inimesi eelistab kartuleid osta poest väikeste koguste kaupa.  

«Müük läks viimati hästi sel aastal, kui euro tuli. Siis miskipärast oli hea hind ja raha jäi kätte ka,» ütles Karksi valla Äriküla küla Nahkru talu peremees Taivo Jaaksoo ning lisas naljatamisi, et kui seda hinda ette teaks, siis kasvataks ilmselt ainult nendel headel aastatel.

Tegelikult on põllumehel kartulikasvatus Jaaksoo sõnutsi suisa veres. «Kunagi kasvatas neid isa. Lapsepõlves ma küll vihkasin seda, kui neid jälle sorteerima pidi, aga nüüd on asi kuidagi pinget pakkuma hakanud. Ilus ju vaadata, kuidas kevadel read vaikselt täis tulevad,» rääkis ta.

Kaup koju kätte

Nahkru talus on põhisort «Laura» ja kartuliaastaga võis rahule jääda. Seda aga ei saa Taivo Jaaksoo sõnul öelda müügi kohta. «Ma siin agaralt kuulutan ja tee peal on ka silt väljas, ometi on ilmselt üks nigelamaid müügiaastaid.»

Jaaksoo pakkus, et kaubanduskettides on mugulad ilmselt odavamad ja sealt saab osta kilose koti kaupa. «Kui ma oma mätta otsast vaataks, soovitaks inimestel suure kotiga talust võtta, aga inimene peab ikka ise otsustama, sest kui tal hoiutingimusi ei ole, pole ju mõtet seda kotti nurka seisma osta – enamik läheks raisku.»

Kauplustega konkureerimisest kõneles ka Järvamaal Mäeotsa I talus tegutsev Allan Leesmäe. «Poelettidelt ja turult on inimestel kartulit võtta kiiresti ja täpselt nii palju, kui korraga vaja, sestap nad talunikult eriti ei osta.»

Nagu Jaaksoo nii on Leesmäegi väiketootja: tema salves ootab müüki paarkümmend tonni mugulaid. Samas on kojuvedu umbes 25-sendise kilohinna sees. Nii pole päris väikeste kogustega iga juppi eraldi sõita mõtet. «Alatest 30-kilosest kotist või paarist nad tahavad,» lausus ta ja lisas, et nii 50 kilomeetri raadiuses ta sedasi tellijaid teenindab.

Jaaksoo viib samuti kartulid soovijatele koju kätte. «Vanasti oli mul buss ja kui läksin, siis ikka kahetonnise kartulikoormaga. Seejärel ostsin käru ja panin kotid käru peale. Sel aastal saab juba väikese autoga,» kõneles ta. «Nüüd käib müük ju kümne koti kaupa. Suurt autot pole enam tarvis. Isegi käru pole vaja, et saaks tonni korraga viia, sest selliseid tonniseid ringe on järjest vähem.»

Kõige parem klient on talunikule muidugi see, kes tuleb ja leiab ta ise kodust üles ning vaatab kauba üle. «Siis pole pärast mingeid pretensioone, kas kartul on liiga suur või liiga väike või hoopis auklik,» rääkis Jaaksoo ning tunnistas, et teinekord on tulnud kartul isegi tagasi osta. «Kui ostja rahul ei ole ja leiab, et on praak, siis mis ma ikka teen – pole mõtet ju võidelda.»

«Laura» maitseb rahvale

Nahkru keldrisse salvedesse kogutud «Laura» nägi igati müügisobilik välja. Paremat kätt viibates tähendas peremees Taivo Jaaksoo, et see on seemnekartul. See salverida läheb kevadel põllule, mida talul on kolme hektari jagu. «Kokku on seemnekartulit kusagil kümme tonni,» lausus Jaaksoo ning osutas järgmise rea ees olevatele kollastele võrkkottidele. «Need siin on loomakartulid.»

Kottidetagune salverida ühes järgmise pika reaga oli juba söögikartulite päralt. «Enam-vähem 20 tonni,» märkis peremees.  

Vanasti sai Nahkrul peremehe jutu järgi ka «Jõgevat» kasvatatud, aga nüüd inimesed enam Eesti sorte väga ei tahtvat. Minevat palju koorimisega kaduma. Mõned aastad tagasi oli «Laura» moodi tulnud ja siis sai ka Nahkrul sellega kaasa mindud. «Kasvatame seda, mis müüb ja rahvale meeldib,» ütles Jaaksoo ning lisas, et igal aastal on katsetuseks ka üks päris uus sort. Tänavu oli «Antonia». See on juba läbi müüdud ja selle sordiga täidetud võrkkotid ootavad Nahkru garaažis tellijateni toimetamist.

Keldri peal garaažis oli veelgi mugulaid, pakendatud umbes 30 kilogrammi mahutavatesse võrkudesse. Need on peremehe ütlemist mööda samuti omaniku leidnud ja ootavad äravedu. «Kui kartul minema viidud, saab autod talveks jälle garaaži ajada,» lausus Jaaksoo muiates.

Masin on väärt abimees

Kartulikasvataja suurim töö Taivo Jaaksoo sõnul ikkagi saagikoristus. «Mahapanek on lihtne, aga üles tuleb ju võtta kümme korda suurem kogus, mis on muidugi hea. Kui hektarile saab maha kolm tonni, siis üles tuleb võtta 30.»

Kui varem oli ülesvõtmine märksa rahvarohkem töö, siis nüüd pole abikäsi enam nii palju tarvis, sest mugulaid korjatakse kombainiga ja pärast aitab seda tüütumat tööd sorteerimist teha sorteerimismasin.

«Nüüd pole sorteerimisel ka enam kümmet inimest vaja nagu vanasti. Üks inimene on ees ja paneb kartulid peale. Teised on taga,» kirjeldas Jaaksoo, näidates garaažis talvituvat masinat. «Ühte kotikesse jookseb kõige peenem kartul, järgmisse seemnekartul ja tagapool on veel kaks kotikest: sinna läheb õige kartul. Muld läheb masina alla. Vanasti tegid päevas ainult viis-kuus tonni. Nüüd on nii, et kui on korralik ja puhas kartul, teed selle koguse mõne tunniga ära. Muidugi kui on palju praaki, siis see tõmbab kiiruse alla.»

Tänavu sai Nahkrul kartulivõttu alustatud varakult: septembri algul. Sorteerimistööle võis joone alla tõmmata oktoobri keskel. Just masin on see, mis jätab pererahvale aega ka loomadega tegelda – majapidamises on lihaveisekari. «Masin on meil selline väike, aga ta on suur abimees,» nentis peremees.