Sööme sõnu: Siis, kui taevast pudulojuseid sajab

Foto: Üllar Priks

Sügis on täies hoos ja päris ilma vihmasabinata ei lähe küll vist ühtegi päeva mööda. Ega sellest midagi ole. Mulle niisugune magus nukrus looduses iseenesest meeldib. Õnneks pole veel ka väga külm ning seepärast leiab mind endiselt üsna tihti väliköögis mõtlikult jalgu kõlgutamas ja kuulatamas. Piisad trummeldavad rütmiliselt vastu plekk-katust ja kaminas praksuvad lepahalud lisavad looduse kordumatusse sümfooniasse maitsekaid aktsente. Ilus, kas pole?

Ühel päeval oli aga kõik teisiti. Keset köögilauda oli justkui taevast prantsatanud lammas. No kohe terve elukas. Vill ja rupskid olid küll teadmata suunas minema lehvinud, aga lihakeha pikutas, jalad taeva poole, nagu mardikas kaunil põuaajal. Üritasin juba elustamisvõtteid meenutada, kui väitsade kolinal õuele astunud naabrimees mind ümber veenis. «Jõulud tulevad, talv tuleb, valmistuma peab,» kõlas napisõnaline seletus.

Küsimusele lamba päritolu kohta sain vastuseks: «Mina kaevasin ja tassisin, sina tükeldad.» Nii läkski. Nüüd on kõik krundi külmikud heast kraamist pungil ja õuekoer senisest veel poole paksem.  Alljärgneva retsepti abil saime juba samal õhtul kinnitust, et loom ei surnud asjata.