Mõisaküla vanima mehe Pobeda on kihutanud miljon kilomeetrit

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana Pobeda mootor tuksub vapralt edasi nagu ka kevadel 90. sünnipäeva tähistava Olev Sarali süda.
Vana Pobeda mootor tuksub vapralt edasi nagu ka kevadel 90. sünnipäeva tähistava Olev Sarali süda. Foto: Marko Saarm / Sakala

1951. aastal ostetud Pobeda GAZ-M20 on Mõisakülas elavat Olev Saralit teeninud terve pika elu. Sellega on ta pulmasõitu teinud 74 noorpaarile, viinud sünnitama rohkem kui 80 ema ja kaks last on selles sõidukis ilmale tulnud.  

«Ma olen Mõisaküla kõige vanem mees ja nii vana autot siin linnas kellelgi ei ole,» ütleb 89-aastane Olev Saral muheldes. «Oojaa, auto sõidab veel küll! Alles hiljaaegu käisin temaga Kilingi-Nõmmel.»

Tugev paugupill

Olev Saral võtab suure võtme ja keerab garaažiukse lahti. Väikese meelitamise peale läheb uunikum mürtsuga käima ja veereb õuele. «Paugupill,» kommenteerib Sakala fotograaf imetledes.

Peremees ise nii rahul ei ole. «Külmaga on kange kui puuhobune,» kurdab ta.

Kuldsete kätega omanik on Stalini ajast pärineva sõiduki töökorras hoidnud ning sõitnud sellega rohkem kui miljon kilomeetrit. Rooliratas on üsna õhukeseks kulunud. Kaks korda on autol mootorit vahetatud, aga kõik muu on enam-vähem originaal.

Nagu mehe jutust selgub, on auto kere tugevast plekist ja seega hästi vastupidav. Talvekumme pole sel autol olnud ning kiirust on suutnud arendada kõige rohkem 130 kilomeetrit tunnis.

Saral meenutab, et kui ta 1951. aastal Mõisaküla villavabrikus kudumismasinate parandajana töötas,  oli tal väga kõva palk: 1000–1500 rubla peo peale. Enamik töökaaslasi sai 600–700 rubla. Luksusauto maksis 16 000 rubla ja selle summa kogumiseks kulus Saral poolteist aastat.

«Tollal oli linnas vaid kolm autot. Seega oli minu masin väga hinnas, näiteks vabriku rahaasju käisin tihti Tallinnas ajamas,» meenutab ta.

Pulmad ja matused

Samuti sõidutas ta pulmades noorpaare, aitas naisi sünnitusmajja ja raskes seisus mõisakülalasi haiglasse.

«Mitu elu olen päästnud. Kord sõidutasin libeda teega Viljandisse kuueaastase lapse. Ta oli suures vaevas ja karjus hirmsasti. Kui kohale jõudsime, läks ta kohe operatsioonilauale, pimesool oli lõhkemas. Nüüd elab see 46-aastane naine Kilingi-Nõmmes ja alati, kui kohtume, ütleb mulle: tere, elupäästja,» jutustab Saral. «Mootorrattad olid odavad, neid on mul elu jooksul kaheksa olnud. Sai muudkui vahetatud, nendega oli hea kalal käia,» pajatab ta. «Isa oli mul sepp ja talupidaja, tal oli töökoda ja puha, viljapeksumasin ka. Õppisin Mõisaküla tööstuskoolis, seal sain kõik ametid selgeks: keevitamise, treimise, sepatööd ja muu. Hiljem mul tööpuudust ei olnud.»

Saksa ja Vene väes

Pobedasid tehti Gorki linnas aastatel 1946–1958 ning nende tootmine pühendati Nõukogude Liidu Teises maailmasõjas saavutatud võidule. Sõjast ei pääsenud ka Olev Saral: 1943. aasta sügisel mobiliseeriti ta Saksa armeesse, misjärel ta nägi palju surma, õudu ja nälga.

«Kõigepealt viidi meid Poola. Varssavi linnast 10 kilomeetri kaugusel jooksis rahvas meie rongi kõrval kahel pool. Kui neile leivapätsi või muud söögipoolist viskasime, siis nagu nälgas hundikari asusid selle pärast kaklema. Meil oli kodust süüa kaasas piisavalt, aga vanad sõdurid ütlesid: «Pilduge, pilduge, teil varsti omal ka nälg käes.» Nii see oli ka,» meenutab Saral.

Oma jutu järgi on ta kümneid kordi olnud surmasuus, aga pääsenud alati imekombel – miski on teda väga hoidnud. «Minu kõrvalt kolmel mehel viis miin kord jalad alt. Hetk varem seisin ise sealsamas, aga millegipärast hakkas mul seal ebamugav, seepärast minema jalutasingi.»

Kord kaevikus sai Saral siiski lähedale sattunud miini tõttu kõvasti põrutada. Silm, kõrv ja nina said kannatada, kuid taastusid hiljem. Praegu on vana mees ühest kõrvast ikkagi kurt. «11 kuud teenisin Saksa armees, seejärel 1948. aasta lõpuni venelaste juures, esialgu autoväeosas, hiljem NKVD vangivalvurina, peas sinise põhjaga müts punase äärega.»

Narva all elas ta üle hirmsad lahingud, aga šveitslaste tehtud uur, mis jõudis tema kätte Sinimägedes, tiksub tänaseni laitmatult. Vaid imepeenike kett, mis ära kulus, tuli välja vahetada.

«Mul on elus ikka väga hästi läinud,» ütleb Olev Saral jutuajamise lõpetuseks ja sõidutab Pobeda garaaži tagasi.

ARVAMUS

ANDOR-OLARI ILISON,
mõisakülalane

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles