Paalalinna koolis on rutiin taastumas

Janika Kivistik Foto: Elmo Riig / Sakala

Reede hommikul tundub Paalalinna kool nagu iga teine tavaline Eesti kool. Õppejuhi hinnangul on šokk ja kriis möödunud.

Vahetunni ajal jooksevad ja naeravad lapsed koridoris nagu tavaliselt ning koolimaja ees teevad poisid tõukeratastega trikke. Leinaküünlad ja 27. oktoobril õpilase käe läbi hukkunud õpetaja Ene Sarapi pildiga mälestuslaud on ära viidud. Ainsana võiks ehk juhtunut märgata koolimaja õuest vaadates, sest klass 204, kus traagiline sündmus aset leidis, on tühi ja selle aknad pimedad. See ei torka aga vähemalt reedel kella 9 ja 10 vahel teravalt silma, sest pimedad on ka naaberklassi aknad.

Kooli õppejuhi Janika Kivistiku kinnitusel on koolielu rutiin taastumas ning juhtunust suurtel kogunemistel või koolitundides enam ei räägita. «Haava ei saa kogu aeg lahti hoida. Sel tuleb lasta paraneda,» lisas ta.

Janika Kivistik, eelmisel esmaspäeval, kui traagiline sündmus juhtus, ei olnud teid koolis.

Jah. Ma olin Eestist ära ühel rahvusvahelisel seminaril. Loomulikult kuulsin juhtunust üsna kohe, aga koolimajja jõudsin ma neljapäeval kella kolme ajal pärastlõunal. Tunnid olid juba lõppenud ja nägin viimast viit õpetajat, kes hakkasid koju minema. Teretasime, kallistasime, aga midagi ei rääkinud. Nii et sellest nädalast mul nagu midagi rääkida ei olegi.

Kui palju erineb praegune koolielu teie meelest sellest, mis see oli enne tulistamist?

Lõppeval nädalal toimis koolielu täpselt nii hästi, nagu see sellises olukorras toimida saab. Õpetajad on väga tublid ja õppetöö käib. Kõik üritused ja ettevõtmised jätkuvad sügisel kinnitatud üldtöö­plaani alusel. Mis õpetaja sees toimub, on iseasi, aga koolielu rutiin on täiesti taastunud.

Kas õpetajaid või õpilasi on koolis vähem?

Ei. Ükski õpetaja pole puuduma jäänud ning õpilaste puudumiste arv on täiesti võrreldav aastataguse ajaga.

Kas koolis valitsevas õhustikus on varasemaga võrreldes vahet tunda?

Kollektiiv on kindlasti kokkuhoidvam. Meil on kogu aeg olnud hea kollektiiv, aga praegu tuntakse seda õlg õla kõrval olemise tunnet ehk rohkem kui varem. Ollakse üksteise suhtes tähelepanelikumad, aga see pole ka liiga silmatorkav.

Me vaatame ja jälgime üksteist, tunneme huvi, kuidas teised hakkama saavad. Tuge pakutakse ehk rohkem kui igapäevaelus.

Õpetajad on väga intelligentsed inimesed ja hea analüüsivõimega. Praegusel juhul on olnud kõige tähtsam see, et keegi ei tunneks ennast süüdi. Me teame, et kui õpetajad oleksid midagi varem märganud, oleks sellest räägitud, nii et siit ei saa mingeid põhjuseid otsida.

Kuidas on lood lastega?

Ma räägin nendega ja jälgin neid ning tänaseks on elu taastunud nii, et see koer-poiss, kes oli ka enne koer-poiss, teeb jälle neid koerusi, mida varemgi. Ja see, kes on olnud vaiksem, on ka praegu vaikne.

Abi on olnud kindlasti ka sellest, et lapsevanemad on saanud kriisinõustamist ning oskavad lastega juhtunust rääkida. Ja kui laps tuleb kooli tugevast ja turvalisest kodust, kus temaga on juhtunust räägitud, siis on ta tugevam.

Suures plaanis on õpilastega kõik sama mis varemgi. IX klassid on ehk pisut mõtlikumad. Võib-olla. Mõnes tunnis. Nad on juba nii suured inimesed, et mõtlevad ja analüüsivad rohkem.

Kas IX klasside õppetööga on kõik korras? Kindlasti on koolis ju palju noori, kes tahavad gümnaasiumi edasi minna. Kas ei ole tekkinud hirmu, et see juhtum võib neid murda, nii et nad ei saa õppimisega hakkama?

Seda hirmu me praegu ei tunne ning õppetööga on lõpuklassides praegu kõik korras. Eks me pea muidugi palju jälgima ning nõustajad tulevad ka kevadel neid veel üle vaatama. Ma tõesti loodan, et selles eas noorte inimeste organismil on niisugune kaitsevõime, et nad taastuvad šokkidest ja üleelamistest kiiremini kui täiskasvanud. Ma usun, et see, mis juhtus, ei saa määravaks lõpueksami tulemuste või gümnaasiumisse saamise puhul.

Tõenäoliselt need, kes on viielised, on viielised edasi. Kohe tuleb esimese trimestri lõpp ja juba 21. novembril saame esimese pildi, kas õppeedukuses on tagasilööke või ei ole.

Eelmisel nädalal olid teil koolis nõustajad...

Praegu on ka. Nad on selle nädala lõpuni, aga praegu on nad ühekaupa, teatud tunnid päevas ja vastavalt vajadusele.

Kuidas vajadust on olnud?

Minu suureks rõõmuks on nõustajad väga head tööd teinud ja õpetajad on abi vastu võtnud. Kindlasti on meid väga aidanud ka kogukonna ja linna toetus. Me tõesti koolis tunneme, kuidas lapsevanemad ja hoolekogu meid toetavad. Mina usun, et nii supertasemel tegutsevat hoolekogu kui meil ei ole praegu ühelgi koolil. See kõik on andnud jõudu.

Direktor on suutnud kõike väga hästi juhtida. Praegu ongi nii, et direktor toetab õpetajaid ja õpetajad direktorit. Seda on imelik mõelda ja öelda, aga sellise traagilise asja kaudu võib tekkida väga tugev ühtehoidmise tunne. Meie koolis on see nii juhtunud.

Kuidas olete lahendanud saksa keele tundide andmise?

Meil on asendusõpetajana noor saksa filoloog. Ta on meile appi tulnud poolaasta lõpuni. On ka mõtteid, kuidas leida saksa keele õpetaja uueks aastaks. Saksa keele tunnid toimuvad, õpilased õpivad. Ka selles mõttes oleme rutiini taastamas.

Ühe klassiruumi uks on suletud ja mõneks ajaks see ka kinni jääb.

Jah. Seal käivad veel menetlusprotseduurid. Tuleb remont ja meie ühine otsus on, et klassiruum läheb tulevikus käiku nagu varemgi. Seal ei ole midagi sellist, miks ei võiks seal edaspidi tunde olla.

Esimene šokk on möödas ja saan teie jutust aru, et sügavat kriisi ei ole sellele järgnenud.

Kriis on üle elatud. Kriis oli ära, seda on mulle öelnud ka professionaalid.  Kas see on kõigi kriisinõustajate seisukoht, seda ei oska ma öelda.

Kas tulistamisest tundides enam ei räägita?

Ei. Pole ka millestki rääkida. Meil ei ole mingit uut infot. Kui seda tuleb, siis peab rääkima, sest muidu hakkavad tekkima legendid. Praegu midagi jagada ei ole ja lastevanemate koosolekud on olnud õppetöökesksed. See ei tähenda, et me ei mäletaks juhtunut või me ei mõtleks sellele, aga kogu aeg ei saa haava lahtisena hoida.