Ülle Lumi: Idee on kallim kui kuus miljonit

Ülle Lumi Foto: Elmo Riig / Sakala

30. JUULI «Sakala» juhtkiri «Kuldaväärt idee» ahvatles mõtteid vahetama teemal, kuidas panna kaks aastat tühjana seisnud vanglakompleks teenima paikkonna arengut. Ehk aitab alljärgnev meid sammukese lähemale tänapäevase tervishoiukorralduse ja sotsiaalelu juhtimismudeli mõistmisele ja rakendamisele.

EESTI TERVISHOIU, eriti üldhaiglate areng on jõudnud murdepunktini. Üldise majanduskriisi taustal on lihtsam teadvustada, et 2002. aastal kinnitatud haiglavõrgu arengukava pole enam jätkusuutlik ja ülim aeg on alustada ümberkorraldusi. Aga kuidas?

Viljandi haiglat peetakse hästi toimivaks üldhaiglaks nii kliiniliste näitajate kui alalhoidliku finantspoliitika poolest. Piltkult öeldes: oleme viimased aastad, seljakott üha paremaks muutuvate majandustulemustega seljas, mäkke
rühkinud. Ja nüüd näeme, et see tee — kuidas me ka ei püüaks — meid igavesti edasi ei vii.

Miks? Sest meidki mõjutavad üldine majanduslangus, suurenenud tööpuudus, sotsiaalmaksu alalaekumine ja haigekassa hinnakärbe. Meie majandusaasta tulem katab igapäevatööks vajalike seadmete amortisatsiooni ning uue õendus- ja hoolduskodu rajamiseks tarviliku omafinantseeringu, kuid ebaefektiivse ja ajahambast puretud aktiivravihoone majandamiseks sellest ei piisa.

Arvestada tuleb ka seda, et Viljandimaa olukord on majanduspoliitiliselt kehvemaks muutunud. Vaevalt, et kõik siit lahkujad just Tallinna või Tartusse rändavad, aga riigi majandusnäitajad annavad sellest tendentsist tunnistust. Kas ja kuipalju samalaadne oht Viljandi haigla peret ähvardab, sõltub meie seatud eesmärkidest ja koostööoskusest.

TERVISHOID ON paljutahulise ühiskondliku arengu üks, eriline osa. Eriline just inimressursi tähtsuse tõttu. Raviprotsess hõlmab väga paljusid ja selle tulemus sõltub ennekõike suhtlemisest.

Kas Viljandi haigla hakkab tasapisi oma rolli kaotama või säilitab ta samas mahus ja struktuuris oma staatuse, ei sõltu niivõrd haigla juhtimisest kuivõrd maakonna arengust.

Haiglal on maakonnas mitu rolli: ta on tervise-, sotsiaal- ja rehabilitatsiooniteenuste osutaja ning omavalitsuste tulubaasi tähtis osa. Haigla töötajad ja nende pereliikmed kannavad endas kohaliku kultuuri, hariduse ja majanduse arengupotentsiaali. Seega: maakonnale on tarvis haiglat ja haigla omakorda vajab uut, ajakohast aktiivravihoonet.

Koostöö sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja õpetava ülikoolihaiglaga lubab mul rahuliku südamega väita, et lähiaastate tervishoiureform ei kahanda Viljandi aktiivravi osatähtsust.

KAS ELU Viljandimaal oleks võinud olla kirkam ning rahva- ja raharohkem? Olen veendunud, et jah. 2002. aastal öeldud karm ei vanglate haiglale ja sellega koos noortevangla püsimisele viis Viljandist sadades miljonites kroonides investeeringuid, sadu töökohti ja võimaliku keskhaigla staatuse. Pole midagi parata, kui loodussõprade oskuslikult korraldatud aktsioon hõlmikpuu ja mõnekümne kase kaitseks osutus kaalukamaks maakondlikust planeerimis- ja arendustööst.

Oleme taas teelahkmel ja peame mõtlema, kuidas edasi minna. Seni oleme oma elu silmitsenud läbi majandusarengu. Miks mitte teha seda edaspidi läbi elanike tervise, heaolu ja tervishoiukorralduse ajakohastamise? Miks mitte alustada riigi tervisesüsteemi reformi keerulist teed just Viljandist?

HILJUTINE finantskriis on muutnud Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse esmatähtsaks poliitiliseks küsimuseks. Kohe pärast 2011. aasta valimisi hakatakse otsima võimalusi, kuidas lähiajal toime tulla.

Võiksime juba praegu asuda mõtlema, kuidas luua optimaalse suuruse ja kooslusega terviseteenuste võrgustik ning siduda ühtseks süsteemiks haiglaravi, eriarstiabi, perearstiabi, terviseedendus, järel- ja hooldusravi, taastusravi, rehabilitatsioon, diagnostilised uuringud ja kiirabi töö.

Ühesõnaga: mida teha, et aastaks 2016 saaks iga patsient õiget ravi?

ÜLISOBIV eeldus kõnealust interaktiivset arendust käivitada on olemas. See on müügiootel vanglakompleks.

Haiglal on kindel eesmärk ja tegevusplaan, kuidas rajada Euroopa regionaalarengu fondi abil kuue-seitsme aasta jooksul Viljandi kesklinna innovaatiline terviseteenuste kompleks, milles on umbes 130 voodiga aktiivravihaigla koos vajalike diagnostika- ja laboriseadmetega, eriarstide ambulatoorne vastuvõtt, ööpäev läbi vältimatut abi pakkuv erakorralise meditsiini osakond ning kiirabi.

Samal territooriumil võiks paikneda esmast arstiabi pakkuv perearstide keskus koos terviseedendus- ja taastuskeskusega ning elanikkonna ujumisoskuse parandamiseks ja vananevale ühiskonnale tervena elatud aastate juurdevõitmiseks tuleks kaaluda sinna ka veekeskuse rajamist.

Pakutud lahendus aitaks mõistliku töökorralduse ja majandamise juures kasutada meie käsutuses olevaid vahendeid parimal viisil.

Me võiksime anda jätkuravi Tartus akuutset ravi saanud ja meile naasnud patsientidele. Me talitaksime ökonoomselt nii raha kui tööjõuga. Samuti oleksid teenused kättesaadavad nii aja kui asukoha mõttes, seda ka juhul, kui patsient vajab korraga mitut teenust.

Kindlasti aitaks see omavalitsustel paremini toime tulla kohustustega rahva tervise vallas ning suurendaks patsientide omavastutust.

Ühtlasi võidaks Viljandi moodsast tervisekompleksist ja kaunist linnaruumist. Äriprojektide puhul ei pruugi tulemus avalikkuse huve samavõrra teenida.

MUIDUGI EI saa arvestamata jätta miinuseid.

Et ettevõtmine seoks väga erinevaid asjaosalisi (linn, riik, perearstid, ärimehed, Riigi Kinnisvara aktsiaselts), võib kõiki rahuldava kokkuleppeni jõudmine keeruline olla.
Esimene samm oleks kinnistu müük katkestada ja eelmainitud asjaosalistega läbirääkimisi alustada. See hoiaks ära riigikassa täitmisest tuleneva lühiajalise kasu eelistamise ja võimaldaks keskenduda pikaajalist edu tagavale arengule.

Üks võimalik lahendus oleks see, kui riik annaks vara haiglale tervisesüsteemi rajamiseks või siis linnale, et too saaks seda kasutada rahva tervist puudutavate kohustuste täitmiseks. Kinnistu võivad osta ka ärimehed, kes hindavad paikkonna tasakaalustatud arengut ja kellega koos saab kompleksi rajama hakata.

Takistuseks võib osutuda asjaolu, et haigla ei pruugi sobival ajal Euroopa Liidu tõukefondist abi saada, ent Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi valduses olev objekt ei jõua uut toetustaotluste perioodi ära oodata.

MINA SOOVIN inimesi mõtlema ärgitada, sest ühe inimese idee on võimalus, paljude mõtted on aga ühisjõud. Loodan, et mõttevahetus haarab riigi- ja kohalikke juhte, meediat, äri­eliiti, ühiskonnategelasi ning teisigi teemast huvitatuid.

Kui arutelu viljatuks osutub, ehitab haigla uue aktiivravihoone Jämejala kinnistul asuvasse õunaaeda. Sel juhul tuleb meil leppida ühe üldhaigla funktsionaalse arengukava elluviimisega.

Kui minu kirjatükk toob kaasa mõne idee, mis kaalub üles 6 miljonit krooni, teatakse Viljandit tulevikus võimeka väikelinnana, kus areneb ettevõtlusinkubaator, kus esimesena allkirjastati riigigümnaasiumi loomise leping ja kust sai alguse riigi tervisesüsteemi ümberkorraldamine.

Tulemusteni jõudmiseks peame kokku panema tegusa meeskonna, kes suudab kallutada riiklikku mõtlemist, juhtida ja tasakaalustada regionaal­set arengut.