Elu, kool ja relvad – mõtteid pärast Viljandis juhtunut

Peeter Olesk

FOTO: Elmo Riig / Sakala

KOHTUEELNE UURIMINE õpetaja Ene Sarapi tapmises on alles alguses ja see on väga raske, sest esiteks on uurimisalune alaealine ning teiseks pole Eestis niisuguste kuritegude uurimise kogemust. Niisiis oleksin väga ettevaatlik kommentaaridega, mis võivad uurimise käiku ja hilisemat kohtuprotsessi mõjutada. Oleksin seda ka siis, kui oleksin tunnistaja või ekspert. Mina kuulsin kuriteost tund aega pärast selle sooritamist ühelt erutatud lapsevanemalt, kes ei saanud oma last koolist kätte. Tuli talle selgitada, et mõrvapaigast ei tohi omatahtsi väljuda ning sinna ei saa ka vabalt siseneda.

Hoolimata eelöeldust tahan siinkohal sõna võtta. Koguni mitmel põhjusel.

Tartus elab terve hulk inimesi, kelle lähisugulased elavad Viljandis. Nondest mitme lapsed õpivad Paalalinna koolis. Viljandi tartlastel (või vastupidi) pole sündmuste käigus mingit selgust, mistõttu nad hakkavad oletama ja krutivad end üles. Ka välisviljandlased mujal Euroopas vajavad selgitusi. Me kõik vajame. Järelikult on väga oluline, et kuriteo menetlemine ei jääks venima.

Tagasi üles