/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
Vestlesin inimesega, kes töötab ettevõttes, mis sai hiljuti avalikult hurjutada. Asutus oli küll kriitika ära teeninud, paraku osutati valele valdkonnale, sellele, mida juhib tema.
Repliik: Üks kõigi eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna häda sai alguse mujalt, tundis too inimene õigusega, et talle on liiga tehtud, ning ta soovis leheveergudel selgitada firma töökorraldust, vastutusalasid ja probleemi tagamaid. Väärt mõte ei saanud aga teoks, sest asutus ei tahtnud valusale teemale rohkem tähelepanu tõmmata ja soovitas töötajal plaanist loobuda.
Olukordi, kus üks inimene peab tooma ennast ohvriks kollektiivi nimel või vabandama asjade eest, mis temast ei sõltu, tuleb sageli ette. Mõnikord on see lihtsalt ameti juurde kuuluv paratamatus. Teinekord on aga tegu juhtkonna mugavusega ning hammasrataste vahele jäänul tuleb alla neelata kahelt poolt tehtud ülekohus.
Mõttekäik, et parem tuua ohvriks üks kui lasta paljudel kannatada saada, on väga vana. Samal põhimõttel andis juudi peapreester Kaifas Jeesuse roomlaste kätte. Ehkki iroonilisel moel sai tema sõnadest prohvetlik ettekuulutus ja teost alguse võimas lunastususk, on Kaifase nime saatnud paari tuhande aastane häbi.