Kohtumine koolitulistaja isaga

Paistu rahvamaja teatritükkides on esmaspäevase tragöödia põhjustanud pojaga sama nime kandev Vahur mänginud nii kaake kui kirikuõpetajaid. Et ta ajakirjandusega suhtlemast hoidub, jääb tema tõeline pale avalikkusele teadmata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Väike sõiduauto, mille roolis on esmaspäeval saksa keele tunnis õpetaja Ene Sarapi pihta tulistanud poisi isa, keerab maanteelt hoovi. Ta tuleb linnast, kell läheneb kaheksale neljapäeva hommikul.

Eelmise päeva päikesesära on kadunud. Hall taevas vajub peene uduvihmana maapinnani.

Vahur seenior märkab mind eesukse juures seismas muidugi kohe, kuid hoiab pilku otse enda ees ning sõidab hoovi tagumisse otsa kuuri juurde. Meie vahele jääb keti otsas raevukalt edasi-tagasi jooksev hundikoer, kelle haukumisest ei jää mingit kahtlust, mida ta lahti saades oma pere kaitsmiseks teeks.

Facebook eksitab

«Tere, härra Vahur. Olen Hans Väre Sakalast. Ehk saaksime mõne sõna rääkida?»

Poisi isa hoiab autost väljudes pilku kangekaelselt enda ees ja sammub joonelt kuuri. Ta kannab siniseid teksaseid ja tavalisi linnariideid, habe näib aetud. Ei midagi sarnast selle beežis tolmumantlis, lipsu ja ümmarguste prillidega silmatorkava tegelasega, kes Facebooki profiilipildilt vastu vaatab. Sellest Paistu rahvamaja lavastuse «Kõik armastavad Roosit» ülesvõttest on ilmselt paljud teinud valesid järeldusi, kuid mõnes mõttes töötab veidriku kaagi roll isegi mehe kasuks – linna vahel ei tunneks keegi teda ära.

Vahur seenior jääb mõneks ajaks kuuri. Koer haugub, haugub, haugub, siis aga harjub ning uurib mind vaikselt oma eri värvi silmadega. Üks on sinakas nagu taevas, teine midagi tumedamat, vist pruun.

Pereisa läheb vahepeal kiirel sammul auto juurde ning sõidab sellega kuuri. Päris sisse see ei mahu, midagi näib ees olevat, ja sõiduki tagumine ots jääb uste vahelt välja. Mees kohmitseb sara all. Kostab kolksatus, mis koera võpatama paneb. Siis ajab ta auto üleni sisse ning sulgeb korralikult kuuriuksed. Kõik see aeg seisan keset hoovi kõige lagedama koha peal, kuid näib, nagu mind polekski seal.

Ei tohi suhelda

Viimaks pöördub Vahur seenior minu poole: «Tervist. Te olete eraterritooriumil. Palun lahkuge.»

Peaaegu otsa vaatamata kõnnib ta maja poole. Kui ta minuga kohakuti jõuab, astun temaga värava poole kaasa. Luban loomulikult lahkuda, kui ta seda nõuab, aga vahest ikkagi vestleksime? Ilmselt võtaks see perelt ka avalikkuse survet vähemaks, kui vähemalt mõni küsimus vastuse leiaks.

«Palun lahkuge või ma kutsun korrapidaja... politsei.» Mees on viisakas ja vaoshoitud, kuid see nõuab temalt silmanähtavalt tugevat pingutust. Ta viipab käega teeperve poole: «Siit maalt on eravaldus. Palun lahkuge. Ma ei tohi rääkida, prokuratuuri korraldus. Head aega.»

«Head aega. Mul on kahju,» hüüan juba teeservast üle liiklusmüra hetk enne seda, kui ta majja astub.

Võib-olla saab ta aru, et mul pole kahju mitte saamata jäänud intervjuust, vaid tema perest, hukkunud õpetaja perest, koolilastest ja üldse sellest, et on aeg pärast esmaspäeva.

Esimest korda ilmub tema häälde tundeid: kahetsust, mõistmist, kurbust, väsimust. Ahastust. «Ma ei tohi, ma ei tohi suhelda!»

Uks sulgub. Eesti ajakirjanduse teadaolevalt pikim kohtumine Vahur seenioriga on läbi. See kestis vaevalt viis minutit.

KOMMENTAAR

KRISTINA KOSTINA,
ringkonnaprokuratuuri pressi­esindaja

Kuulen esimest korda sellest keelust. Tõenäoliselt rääkis mees ülekuulamise protokollist, millele ta on alla kirjutanud. Protokollis on kirjas, et inimene on kohustatud hoidma saladuses kriminaalmenetluse andmeid.