Tulistamist näinud õpilase vanem: ta arvas algul, et need on paukpadrunid

Seda, mis Paalalinna kooli klassiruumi number 204 akende taga esmaspäeva pärastlõunal aset leidis, nägi vahetult pealt neli õpilast, kuid juhtunu vapustas tervet Eestit. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sakala palus ühe esmaspäevase koolitulistamise ajal samas klassiruumis olnud õpilase vanemal edasi anda, mis tema lapse sõnul tol saatuslikul päeval Paalalinna kooli 204. klassiruumis juhtus.

Pere privaatsuse huvides ei ole märgitud, kas see pealtnägija on noormees või neiu, ega ka seda, kas rääkija on ema või isa. Kasutasime vestluses tunnistaja nime ning sõnade «poeg» ja «tütar» asemel sõna «laps».

Sakala andmetel viibis sel hetkel, kui üheksanda klassi õpilane Vahur esmaspäeval veidi enne kella 14 saksa keele õpetaja Ene Sarapi pihta isa revolvrist tule avas, nendega samas ruumis neli õpilast: kaks tüdrukut ja kaks poissi.

Kuidas teie laps end praegu tunneb?

Nii hästi, kui sellises olukorras võimalik on.

Millal te teda pärast juhtunut esimest korda nägite?

Üsna kiiresti. Ta helistas mulle politseiautost ja ütles, et ma tuleks kohe jaoskonda. Alles seal sain teada, mis juhtunud oli.

Mis pilt teile politseis avanes?

Lapsed olid muidugi šokis. Poisid olid näost lumivalged, silmad punased. Tüdrukud nutsid. Noorsoopolitseinik rääkis nendega ja rahustas. Kohe tulid uurijad ja nad läksid igaüks eraldi. Varsti tuli ka kaplan, kes hakkas tegelema selle... traumajärgse abiga.

Nüüdseks on tragöödiast möödas veidi üle kahe ööpäeva. Kuidas süsteem tervikuna selle aja vältel on teie peret aidanud? Kas olete saanud piisavalt abi ja just seda, mida te tunnete end vajavat?

Oleme saanud küll. Juba siis, kui laps tuli esimest korda kap­lani jutult, oli ta hoopis teistsugune. Oli näha, et ta sai endast välja rääkida nii palju, kui ta sel hetkel vajas. Autos rääkis ta juba mingil määral mulle. Pärast kõnelesime kodus pikemalt.

Õhtul võttis meiega ühendust kooli direktor, andis nõustajate telefoninumbri ning ütles, et kõik on avatud ja valmis aitama. Ma arvan küll, et meile anti kohe kõik võimalused abi küsida. Oleme saanud rääkida ja küsida.

Järgmisel päeval käisime ka koolis kriisiabis. Seal olid koos need, kes tulistamise hetkel klassis olid, ja nende vanemad. Seal sain minagi välja rääkida, mis mul hinge peal oli. Tunnen end juba kergemini.

Meid hoiatati, et lähiajal võiks vältida äkilisi reaktsioone, tugevaid uksepauke ja muud sellist. Püüame seda teha, et mitte ehmatada.

Kuidas teie laps on tulistajat iseloomustanud?

Vaikne. Tasane. Suht kinnine.

Kui tagantjärele mõelda, siis kas miski võinuks teie lapsele ja teile endale märku anda, et midagi nii kohutavat on tulemas?

Absoluutselt mitte. Minu jaoks oli juba ainuüksi see suur šokk, kui sain teada, kes tulistaja oli. Ma ei usu seniajani, et see poiss seda tegi. Igal pool öeldakse, et tegi – no ju ta siis tegi.

Kas õpilastel oli kunagi juttu olnud, et Vahuri ja õpetaja Sarapi vahel oli mingi konflikt?

Küsisin oma lapselt üle ja tema väidab küll, et ei märganud midagi. Eks õpetajal ole ikka paremaid ja halvemaid päevi, aga tunnis polevat küll olnud midagi sellist, mille põhjal saaks öelda, et nad ei saanud omavahel läbi. Selles mõttes on kogu asi eriti kummaline. Keegi ei osanud aimata, et selline asi saab toimuda.

Ainus, mis tagantjärele on imelik, on see, et kui millalgi vahetunnis Vahuri käest küsiti, mis tundi ta sel päeval ootas, siis oli ta öelnud, et saksa keele tundi. Seda oli ta rõhutanud. Ma ei tea, kas sellest võiks välja lugeda, et tal oli asi ette kavatsetud. Seda ei saa me vist kunagi teada.

Saksa keele tunnis oli tol hetkel ainult viis õpilast. Miks nii vähe? Kus ülejäänud klass oli?

Neil on nii, et klass on jagatud keeletunnis kaheks. Suurem osa oli vene keele tunnis. Nende saksa grupp ongi väike.

Kuidas teie laps juhtunut kirjeldas? Teada on, et lasud kõlasid tunni lõpuosas.

Jah, see oli umbes 15 minutit enne lõppu.

Kas teie lapsel oli aimu, et Vahuril on relv kaasas?

Ta ütleb, et ei olnud aimu. Vähemalt tema ei teadnud. Neil ei olnud sellest juttu.

Ta ütleb, et õpetaja oli selja keeranud ning hakanud tahvli peale kirjutama. Neli õpilast istusid klassi tagumises otsas ja Vahur üksinda ees. Ja lihtsalt ühel hetkel oli ta püsti tõusnud, relva võtnud ja lasknud.

Kust ta relva võttis? Kas kotist?

Seda ma ei tea. Lihtsalt olevat haaranud ja lasknud.

Meie laps ütles, et tema esimene reaktsioon oli see, et need on paukpadrunid. Alles siis sai aru, kui õpetaja maha kukkus ja verd immitsema hakkas. Laps oli kõrvust lukus ja rohkem ei osanud midagi mõelda.

Mitu lasku oli?

Ei tea täpselt. Algul ta ütles, et rohkem kui kuus. Samas ta ütleb, et ei lugenud neid. Aga pideme või mis iganes sellel relval on, oli Vahur igatahes tühjaks lasknud.

Nii palju, kui mina aru saan, siis esimene läks tahvlisse, õpetajast mööda. Kui me küsisime, kas siis õpetaja ei jõudnud reageerida, ütles laps, et õpetaja jõudis maksimum veerand pööret teha, enne kui järgmine pihta tuli.

Mis tulistamisele järgnes?

Vahur oli relva maha või laua peale visanud ja hakanud närviliselt klassis ringi kõndma. Teised üritasid teda kuidagi maha rahustada.

On väidetud, et Vahur laadis revolvri uuesti. Kas teie laps on selle kohta midagi öelnud?

Ei ole. Igal juhul ei ole ta öelnud, et Vahur oleks neid ähvardanud. Aga hirm neil muidugi oli.

Teada on, et tüdrukud jooksid välja abi kutsuma ja poisid jäid esialgu klassi. Kas Vahur takistas kuidagi tüdrukuid minemast?

Ei. Tüdrukud küsisid välja ja ta lubas. Nad kutsusid klassijuhataja, kes omakorda kutsus direktori.