Tulistamise ohvri abikaasa avas ukse ja südame

Saksa keele õpetaja Ene Sarap hukkus esmaspäeval Paalalinna koolis, kui 9. klassi noormees avas tema pihta isa revolvrist tule. Foto: Elmo Riig

Kolmapäeva pärastlõunal räägib Eesti esimeses koolitulistamises hukkunud Ene Sarapi abikaasa Aavo Sarap kodus telefoniga, mis on viimastel päevadel kaastundeavaldustest punane olnud. Kui fonoluku kaudu ennast tutvustan ja küsin, kas tohib korraks tülitada, teatab ta, et ainult korraks, ning avab ukse.

Aavo Sarap ütleb, et sisse ta mind kutsuma ei hakka, sest pole meediaga suhtlemisest üleliia vaimustuses. Seda enam, et eelmisel õhtul oli Kanal 2 juba maja ees intervjuud noolimas käinud. Selles pole ta kahelnudki, et avalikkuse huvi on pretsedenditu sündmuse valguses suur. «Ära hakkab tüütama juba,» ei salga ta.

Aavo Sarap ei pea seda mõrvaks, mis oleks sündinud tüli pinnalt. Ja ta ei süüdista isegi 15-aastast koolipoissi, kes sügisvaheaja-järgsel esimesel tööpäeval ta abikaasa pihta tule avas. «Süüdistused Enet tagasi ei too,» nendib Aavo Sarap. See oleks võinud tema sõnul juhtuda kellega tahes. «Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas.»

Mees polnud kuulnud, et naisel oleks Vahuri-nimelise õpilasega koolis raskusi olnud. See oli talle esmaspäeva lõunani tundmatu nimi. Kuigi kodus tööasjadest omavahel palju ei räägitud, poleks mehe sõnul tõsise mure korral Ene tema eest midagi varjanud – seda enam, kui keegi oleks talle kunagi tapmisähvarduse teinud, nagu nüüd meedias on väidetud. Koolitulistamine polnud teema, mida nad oleksid 32 abieluaasta jooksul kunagi kartnud või millest omavahel rääkinud.

Hingele pakutakse abi

Abikaasa surma põhjustanud rünnaku põhjusena näeb Aavo Sarap pigem afektiseisundit, milles polnud kaitstud keegi. Päris puhta nahaga ei peaks tema sõnul aga pääsema ei tulistaja ega ka tema isa. «Relvaluba tuleks isalt kindlasti ära võtta ja vaadata kogu vabariigis üle, kellel seda üldse vaja on,» leidis Sarap. Igaüks lihtsalt ei vaja kodus revolvrit.

Aavo Sarapit olid ehmatanud tulistaja Facebooki-sõnumid, mis pärast õnnetust avaldati. Nendele oleks tulnud pöörata tähelepanu tükk aega varem. Tema arvates viisid selle juhtumini ennekõike kodune kasvatus ja netiavarustest saadud mõjutused. Ka ei välista ta poisi vaimse tervise probleeme.

Kuidagi tuleb nüüd edasi elada ilma abikaasata, keda Aavo Sarap pidas tõeliseks daamiks ja seltskonnahingeks.

Pärast ligi tunnipikkust korteriukse peal peetud vestlust kutsub Aavo Sarap mind siiski edasi. Elutuppa, mis on esmaspäeva õhtust tema jaoks tühi olnud. Ta kardab, et tõeline tühjus saabub tuppa ja hinge alles pärast laupäevaseid matuseid – selle eest on teda ka üks tuttav psühholoog hoiatanud. Hingeabi on pakutud siit- ja sealtpoolt. Mees peab seda vajalikuks. Eriti seetõttu, et pere vanem tütar on puudega.

Aavo Sarap ootas eile Hollandist koju oma noorema tütre peret, kelle koos Enega alles pühapäeva õhtul lennujaama oli saatnud. Seetõttu pidi neile õhtul külla tulema ka hingehoidja Naatan Haamer. Koolivaheaja lastelastega veetnud abikaasad hakkasid pisikesi silmaterasid igatsema kohe, kui olid nad lennukile pannud.

Saatuslikul esmaspäeval tuli taas tööle minna. Kodust mõnesaja meetri kaugusel asuvasse koolimajja läks Ene Sarap abikaasa sõnul väljapuhanuna ja rõõmsal meelel. Enne seda nad veel kallistasid.

Albumid täis mälestusi

Elutoas, kus meiega liitub 14-aastane valge-mustakirju kass Täpi, näitab Aavo Sarap täiskoosseisus perepilte, mille nad alles eelmise nädala neljapäeval fotograaf Jaan Pääsukese juures tegid. Piltidel hoiab Ene Sarap süles eile pooleaastaseks saanud tütrepoega ja Aavo tema varsti kaheseks saavat venda. Kõrval on tütred Helina ja Sille ning viimati nimetatu hollandlasest abikaasa.

Pottsepaametit pidav Aavo Sarap näitab ka albumitäit pilte oma kätetööst. Ta räägib ahjudest ja inimestest, kellele need teinud on, suure õhinaga. Vahepeal paotab, kes kodusoojuse saanud klientidest on talle abikaasa surma puhul juba kaastunnet avaldanud.