Traagilise koolitulistamise ohvri abikaasa avas ukse ja südame

Ene Sarapit mälestavad paljud, aga suurim kaotus on tema surm kõige lähedasematele. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eile pärastlõunal räägib Eesti esimeses koolitulistamises hukkunud Ene Sarapi abikaasa Aavo Sarap kodus telefoniga, mis on viimastel päevadel kaastundeavaldustest punane olnud. Kui fonoluku kaudu ennast tutvustan ja küsin, kas tohib korraks tülitada, teatab ta, et ainult korraks, ning avab ukse.

Aavo Sarap ütleb, et sisse ta mind kutsuma ei hakka, sest pole meediaga suhtlemisest üleliia vaimustuses. Seda enam et eelmisel õhtul oli Kanal 2 juba maja ees intervjuud noolimas käinud. Selles pole ta kahelnudki, et avalikkuse huvi on pretsedenditu sündmuse valguses suur. «Ära hakkab tüütama juba,» ei salga ta.

Aavo Sarap ei pea seda mõrvaks, mis oleks sündinud tüli pinnalt. Ja ta ei süüdista isegi 15-aastast koolipoissi, kes sügisvaheajajärgsel esimesel tööpäeval ta abikaasa pihta tule avas. «Süüdistused Enet tagasi ei too,» nendib Aavo Sarap. See oleks võinud tema sõnul juhtuda kellega tahes. «Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas.»