Kuidas lapilised kotkast lennutasid

Hommikusel rivistusel jagati sõduritele kätte laskemoon ning rinda kinnitati kollased kleepsud, et lahingus asjatut segadust ei tekiks. Foto: Meelis Reinart

Läinud nädalal oli Raplamaa metsades Kaitseliidu kooli ja malevate ühisõppus «Kotkalend». Lisaks Tapal baseeruvatele Ameerika sõjaväelastele võttis õppelahingutel taktikalisest vastutegevusest osa üks ülekaaluline kollanokk Kantrekülast. Imekombel jäi ta ellu ning on valmis toimunust üht-teist rääkima.

Kogunemine Sakala maleva staabis algab reede õhtul kella kuuest. Istutakse kompsude otsas, tehakse suitsu ja meenutatakse eelmisi õppusi. Seega pole minul midagi sekka öelda.

Aeg muudkui venib, ilma et suurt midagi toimuks. Selleks ajaks kui relvad, varustus ja toidumoon kätte jagatud saab, on õues juba pilkane pimedus, mida vürtsitavad üksikud plusskraadid. Umbes üheksa ja kümne vahel rivistatakse kõiksemees üles ja pealik hakkab kõnet pidama. Uskuge mind, selles pole midagi sarnast Ando Kivibergi motiveeriva kõnega tiimile enne folgipeo algust. Järsul toonil puistatakse käisest numbri- ja tähekombinatsioone stiilis «eff pee üks on haa miinus viis dafis viiskümmend kuus ja järgneb dafile kuuskümmend».