Heljo Pikhof: Pöörakem end näoga üksikvanemate poole

Heljo Pikhof Foto: Margus Ansu

PALJUDEL on praegu raske, eriti lastega peredel. Kõige suuremas kitsikuses on üksikvanemaga pered, iseäranis siis, kui selle ainus leivateenija on kaotanud töö või/ja kui teine vanem viilib kõrvale kohustusest oma lapsele elatisraha maksta.

Eestis elab suhtelises vaesuses enam kui 42 000 last, neist ligi 40 protsenti sirgub ühe vanemaga peres. Üksi kasvatab last üldjuhul ema. Eurostati andmetel ulatus Eesti naiste ja meeste palga erinevus mõni aeg tagasi tervelt 30 protsendini, mis on Euroopa Liidu üks kõrgemaid näitajaid.

See on ka esmapõhjus, miks üksikvanema peres esineb kõige rohkem töökoormusest sõltumatut vaesust: tragi ema võib küll rabelda kui orav rattas, kuid pere elab ikka vaesuspiiril või allpool seda.

TÖISE TEENISTUSE kõrval mängivad sääraste perede toimetulekus tähtsat rolli riigi ja omavalitsuse toetused, tasuta lasteteenused ning teise vanema makstav elatusraha. Viimati nimetatu jääb aga pahatihti kätte saamata või on lapse ülalpidamiskulusid arvestades naeruväärselt väike.

Ühe vanemaga pered peavad sageli leppima kehvemate elamistingimustega. Samuti on nad rohkem kimpus igakuiste kommunaalmaksete tasumisega. Ei ole ju ka mudilase suu seinapragu: kuidas sa ikka oma rahapisku arvete tasumiseks ära annad, kui laps vesise suuga kõrval seisab.

Kui üksikvanem hätta satub, pole tal tihtilugu kelleltki abi oodata, sest peret ümbritsev-toetav sotsiaalsete suhete võrgustik on ahtam kui kahe vanema puhul.

SIINKOHAL ei ole vist liiast üle korrata sotsiaaldemokraatide algatust maksta alustuseks 450-kroonist lisatoetust lastele, kelle töötu vanem või koguni mõlemad teenistuseta jäänud vanemad ei saa riiklikku hüvitist ega abiraha, ning lõpetada riikliku lastetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetusest.

Üksikvanema lapse toetus on püsinud muutumatu juba 2000. aastast peale. Seda makstakse lapsetoetuse kahekordses määras ehk 300 krooni kuus neile lastele, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või kel on see sinna tehtud ema ütluse alusel.

Seega on toetusele õigus ainult osal üksikema kasvatatavatest lastest, keda on Eestis 25 0000 ringis. See abi ei puuduta peresid, kus vanemad on näiteks lahku läinud.

Üksikvanema lapse toetuse suurendamiseks on võimalik raha leida kas või riiklikust peretoetuste paketist.

Praegu kulub vanemahüvitistele rohkem raha kui kõigile teistele toetustele kokku. Seega on toetusraha koondunud valdavalt lapse sünnile ja väikelapseeale. Lapse sirgudes  väljaminekud paraku suurenevad.

TEISEKS ON meie vanemahüvitise lagi ülekohtuselt kõrge: kolmekordsele keskmisele palgale seatud ülempiir lubab maksta 35 316 krooni kuus ajal, kui paljud naised lepivad 4350-kroonise vanemapalgaga.

See, kui langetada vanemahüvitise lagi kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordse  peale, aitaks tõsta üksikvanema lapse toetuse 1050 kroonile.

Nurisemiseks ei näe põhjust olevat kellelgi: uus kord hakkaks kehtima alates 2011. aasta 1. juulist ja alles neile vanematele, kel pärast antud tähtaega tekib õigus hüvitisele. See samm ei petaks kellegi õigustatud ootusi ja võimaldaks  2012. aasta algusest tõsta ka üksikvanema lapse toetust.

RASKE ÖELDA, kui palju on meil neid lapsi, kelle vajadustest isad ei hooli. Ei kasin sissetulek, uus perekond, aegumatu viha endise kaasa vastu ega ükski muu põhjendus vabasta vanemat kohustusest toetada oma järeltulijat.

Kui laps kasvab kehvades tingimustes suuresti just seetõttu, et tema isa on kadunud kui vits vette, ei ole see enam kahe inimese, ema ja isa omavaheline asi, nagu väidavad Reformierakonna poliitikud. Ühiskond peab appi tulema vähemalt seniks, kuni rändav Nipernaadi on üles leitud ja oma kohustust täitma asunud. Riigi toetusena võiks siingi kõne alla tulla 1050 krooni kuus.

Erinevalt teistest samas suunas mõtlejatest arvan, et riik peaks ajutist elatisraha maksma võrdselt kõigile üksi last kasvatavatele vanematele ja seni, kuni teine vanem on vastutustundlikult käituma hakanud.

Riigile jääks mõistagi õigus see raha rongaisalt hiljem sisse nõuda ja tollele kohustus maksta last kasvatanud emale tagantjärele kinni saamata jäänud elatisraha vahe. Niiviisi leiaksid kõiksugused täiturid oma kohustustest kõrvale hoidva vanema kärmemalt üles.

VÕIB ÖELDA, et 1000 krooni kuus on sirguva noore tegelike vajaduste kõrval pisku. Kui riik ja omavalitsused leiaksid võimaluse toetada puudust kannatava lapse lasteaias käimist, huviharidust ja ühissõidukite kasutamist, oleks seda vähestki juba rohkem.

Sotsiaalpoliitika esmaülesanne on lähtuda laste ja noorte vajadustest. Seda tuleb teha juba täna, sest muidu meil homset ei ole.