Sada hane jõuab kauem õhus püsida kui üks loll põõsas kükitada

Ilus ja hirmutav korraga. Laugaste sillerdus nuumab silma, aga valesti astutud samm võib osutuda saatuslikuks. Foto: Marko Saarm / Sakala

Põhjanaabrite juures maha sadanud lumi sunnib hanesid kohvreid pakkima ja vaikselt soojemate maade poole liikuma. Alanud sügisrände esimesteks puhkepeatusteks sobivad imeliselt Eesti sood ja rabad. Et reisisellidele võimalikult lähedale pääseda, otsustas Sakala delegatsioon eelmisel nädalal minna müttama Valgamaale Rubina soo laugaste vahele.

Haneparvi on üle linna lennanud juba mitu päeva järjest, seega on ootused neid õhtuks puhkama laskumas näha suured. Võtame suuna Helme vallas asuvale Rubina looduskaitsealale õhtul kella viie paiku. Et seal kandis pidavat pesitsema üle 80 linnuliigi, istun vaimusilmas juba rätsepaistes laukaserval ja lasen Ace Ventura kombel neil kõigil oma õlgadel kudrutada.

Ilm on päikseline ja soe, tuult peaaegu polegi. Mulle see loomulikult meeldib, aga fotograaf Marko ihkab vihma ja tormi. On ka põhjust: soodsaid olusid ära kasutades võivad haned kaugemale lõunasse jõudmiseks boksipeatuse üldse vahele jätta.

Sõidame mööda kitsaid ja käänulisi kruusateid ning ühel hetkel avastan, et olen lõputute pöörangute ja ristmike rägastikus lootusetult järje kaotanud. Õnneks peegeldub sohvri näolt enesekindlus.

Kui olen veendunud, et enam hüljatumat paika ja sügavamat džunglisoppi Maarjamaal olla ei saa, jõuame kellegi õuele. Laudast astub välja halli habemetüükaga taat ning pajatab, et on päeva jooksul näinud lugematuid haneparvi rabale ja Veisjärvele laskumas.

Veel natuke maad loksumist piki heinamaa serva ja olemegi metsatuka juures, mille taga raba laiub. Marko annab mulle igaks juhuks ääri-veeri mõista, et ees ootab üsna sportlik õhtupoolik. Vaatluspaigani jõudmiseks tuleb vantsida kahe kilomeetri sügavusele rappa.

Paradiisi pääseb põrgu kaudu

Tõmban jalga tuliuued, eelmisel päeval ostetud kummikud ning vaatan nõutult, kuidas Marko sääriste, taskulampide, objektiivide, statiivide ja matkatoolidega mässab. Olen valmis ebaviisakalt käed taskus astuma hakkama, kui mulle vastuvaidlemist mitte sallival toonil paarikümnekilone matkakott selga kamandatakse.

Paarsada meetrit okste praginat ja oleme rabaservas väljas. Tõepoolest hingematvalt kaunis vaade. Nagu hiiglaslik õõtsuv vesivoodi. Selle kümmekonna meetri paksust turbamadratsit on meisterdatud tuhandeid aastaid. Rabataimede värvilised laigud moodustavad 1200 hektari suuruse lapiteki, millesse pikitud pärlendavad veesilmad ja maast turritavad kidurad männid annavad looduse meistriteosele viimase lihvi. Aga jah, selle teki alla pugeda nüüd küll ei tahaks...

Tõmbame kopsud värsket õhku täis ja hakkame astuma. Ausalt öeldes on üpris kõhe tunne, sest pind vajub ja lirtsub kurjakuulutavalt. Marko paneb mätastel hüpeldes minema. Puurin silmad tema jälgedesse ning proovin võimalikult täpselt järgneda ja talda vales kohas mitte maha toetada. Aeg-ajalt see siiski ebaõnnestub ning on tükk tegu, et sügavale tümasse maase vajunud kummik välja sikutada.

Kusagil poole maa peal saab Marko aru, et hakkan vaikselt missiooni pärssima, ja võtab koti enda kanda. Hingeldan selletagi nagu astmahaige tolmusel pööningul. Suus on vere maitse.

Paaril korral jääb Marko järsult seisma ja valib uue trajektoori või soovitab mul järele tulla väikese ringiga. On ka kohti, kust edasi pääseb vaid paari vette heidetud pehkinud tüve mööda kakerdades.

Plaanin just gravitatsioonile lõplikult järele anda ja valmistun edastama südantlõhestavat sõnumit pereliikmete tarvis, kui Marko annab reipalt teada, et taamalt paistvad laukad ongi meie sihtpunkt.

Ta jätab mu hingamist paika timmima ja asub kikivarvul lauka ümber ringi silkama. Korjatud oksad ja murdunud männijändrikud torgib Marko ringikujuliselt otsapidi maasse. Seejärel kupatab ta mu improviseeritud Naf-Nafi onnikesse varjule ja käsib ühe pirakamat sorti oksa pea kohale katuseks sättida.

Istun liikumatult kulbisuurusel taburetil ja jälgin õudusega, kuidas vaikselt, aga järjekindlalt maasse vajun. Just siis, kui olen end kokku võtnud, et selle tähelepanekuga lagedale tulla, teeb Marko äkilise vaikima sundiva käeliigutuse ja kukub silmi punnitades häälest ära vilet puhuma. Kostva käginaga võrreldes tundub Onu Bella laul sireenide kutsuva õhkamisena. Isehakanud kolemuusiku pilku järgides taban taevalael liuglemas mitmekümnepealise hanekolmnurga. «Mnjaa, liiga kõrgelt lendavad ja kell on veel vähe. Ei need siia rabasse lasku,» teab Marko rääkida.

Hävitajad teevad kontroll-lennu

Suuremaid ja väiksemaid hane- ja lagleparvi lendab lähitundidel üle veel õige mitu, siis aga saabub täielik vaikus. Peegelsiledad veesilmad tunduvad ühtaegu nii tontlikud kui muinasjutuliselt kaunid. Jään neilt pilvetuttide peegeldusi imetledes oma kunstnikumõtteid mõtlema, kui kuulen vihinat. Otse meie salapunkri poole lendab vaevalt paari-kolme meetri kõrgusel kaks luike.  Nende jõulised tiivalöögid panevad õhu liikuma. Onnist üle lennates on nad suisa nii madalal, et võiksin püsti tõusmata nad jalgupidi taevast alla tõmmata. Teoreetiliselt. Tegelikult jään luikedele totaka näoga järele vaatama, justkui oleksin Kantreküla A ja O kaupluses näinud Angelina Jolied frikadelle ostmas. «Pane suu kinni, süda jahtub ära,» kuulen männiokste vahelt matkapartneri sisinat.

Kui punakaks tõmbunud päike oma lõualoti otsapidi taamal paistvasse kuusemetsa sisse torkab, kisub olemine jahedaks. Paksust talvejopest ei tihka ma unistada. Oleks olnud niigi palju mõistust, et kuiv särk kaasa võtta. Marko see-eest on oma mütsiloti hoopis kõrvade pealt pealaele känkrasse venitanud ning kuulatab kana kombel järsult pead keerates iga pisematki prõksatust, mulksatust ja piuksatust.

«Kui üldse õnneks läheb, siis nüüd,» teatab ta, justkui oleksid tal kindlad andmed, et mõni minut enne seitset laekub kamp lõunapoolsetesse kuurortidesse suunduvaid tiivulisi rappa väikesele tankimispausile. Tühjagi. Lihtsalt järjest pimedamaks läheb ja aina õudsem hakkab. Kuiva maa tähiseks oleva kahe eriti pika kuuse ladvad on taevaga ühte sulanud.

«Nii, mu viimane majakas kustus,» hakkan ahastama. Marko tõukab mu vilunud liigutusega põõsasse ja annab sõrme suule sättides märku, et järgmisele piuksatusele järgneb füüsiline noomitus. Kohe on kosta tiibade sahinat. See on palju võimsam kui esimesel korral kuuldu. Laukale laskub kuus laululuike ja jääb hõbedaselt virvendama löönud veele tiirutama. Üks luik hakkab väikeste vahedega katkendlikke kriiksatusi kuuldavale tooma. Selgub, et need on signaalid, millega maandumispaigast märku antakse. Varsti lisandubki seltskonda veel kolm pikakaelalist iludust ja kriiksuja jääb vait.

Saame pimeduse piiril silmi teritades ja hinge kinni pidades kõigest mõne meetri kauguselt jälgida graatsilist vaatemängu. Siis löövad linnud nagu kokkulepitult taas tiivad laiali ja jätkavad teekonda.

Tagasi, seltsimehed, igatahes!

Kui esimesed taevakaarel plinkivad tähed välja arvata, pole enam tõepoolest midagi näha. Üksinda säärasesse olukorda jäädes ei julgeks enne hommikut ühtegi sammu teha. Marko kougib matkakotist nohisedes välja kummiga pea külge käiva taskulambi ning astub enesekindlalt mustavasse öösse.

«Kurat küll,» ohkan õudu varjamata ja järgnen õlgu väristades meistrile. Kuigi näen valgusvihus üksnes teejuhi kukalt, võin vanduda, et tal on suunurgad parastavaks muigeks kõrvade taha veetud.

Esiti suudan surmahirmu ja infarktieelset seisundit trotsides veel endamisi arutleda, mis maamärkide abil maestro auto poole liigub. Lõpuks keskendun oma hüsteerilise hingeldamise kuulamisele. Et midagi tegemata ei jääks, astun paarsada meetrit enne rabast väljumist oma vasaku jala kummikust välja ja torkan elegantselt põlvest saadik mülkasse. Sügisöös spagaati praktiseerides ja kätt abitult kummiku poole küünitades valdavad mind mõnevõrra segased tunded.

Kui pärast improviseeritud akrobaatikanumbrit jälle edasi liigume, küsib Marko muuseas: «Noh, kas jalg sai märjaks kah?» Leian end mõttelt, et pole elus ühtegi inimest kägistanud. Seni.

Uskumatul kombel astume kõvale maale täpselt samas paigas, kust matka alustasime. Uduste klaasidega autos kodu poole siksakitades tuleb Marko lagedale ettepanekuga, et kui järgmisel päeval vähe tuulisem ja pilvisem on, võiks uuele ringile minna. Silmanurgast minu poole kiigates ta vakatab. «Vau, ma olen telekast neid sarimõrvarite dokumentaale näinud küll,» pobiseb ta kiiresti ja paneb Vikerraadio mängima. Jäääär laulab: «Olen soo, tantsime koos...»