Sööme sõnu: Ela ja ära mölise!

Foto: Üllar Priks / Sakala

Selge see, et nii palju, kui on inimesi, on ka elustiile. Mõni tahab elada sügaval laanes muldonnis. Keedab seal nõgesesuppi ja käib palja tagumikuga hommikuudusel õuel ringutamas. Teisele piisab toast Lasnamäe magalas. Peaasi et ööelu naudeldes strobo vilguks, sääred välguks ja burgerisoust T-särgile ei kukuks.

Olen aru saanud, et need päris urban-vennad hakkavad reede lõunast juba kenasti sügelema nagu kirbukiheluses koerad. Saaks vaid autonina linnapiiri poole suunata ja maale põrutada. Mõnel algab see «maa» juba Jüri ristist, teine pressib hambad ristis Võrumaa kuppelmaastikuni välja.

Meie oma armsa Viljandiga jääme kusagile sinna vahepeale. Peaks nagu päris hea variant olema. Meil pole hädasti vaja kusagile kihutada – jagub nii nõgeseid kui öömelu. Lossimägedest, teatrist ja muust säärasest ei hakka ma üldse jahvatamagi. Elame maalilises paigas, kus kogu aeg midagi sünnib.