/nginx/o/2014/10/01/3394681t1hd611.jpg)
TEGELIKULT EI tahtnud ma samasooliste kooselu teemal laiemalt sõna võtta. Mitte sellepärast, et ma ei hooli, vaid sellepärast, et olen seda aastate jooksul mitu korda teinud. Et mu fundamentaalsed hoiakud pole muutunud, tundus, et pole nagu midagi uut lisada. Otsustasin siiski teisiti.
Käisin 5. oktoobril Tallinnas Toompeal traditsioonilise perekonna kaitseks korraldatud meeleavaldusel. Mitte et minu traditsiooniline perekond – naine ja kaks last – selles kontekstis kaitset vajaks, vaid pigem uudishimust. Tahtsin teada, kuidas on ettevõtmine üles ehitatud ja kes sellel osalevad.
Kõik oli hästi lavastatud, alustades jumalateenistusest Nevski katedraali trepil – seda peeti muuseas nii vene kui eesti keeles – ja lõpetades muusikaliste vahepaladega tuntud Eesti artistidelt.
ESITEKS AJENDAS mind kirjutama päev-päevalt üha enam näriv küsimus: milleks see kõik? Ma ei räägi sellest tuld ja tõrva sülgavast poisist, kes Mihkel Rauaga arutles, ega vanaprouast, kes mulle kinnitas, et homoseksuaalsuse raviga tegelevad psühholoogid. Räägin hoopis sellest, kes või mis on ühiskonna lõhestamise taga. Ehk siis: kes ettevõtmist rahastab ja mis võivad olla nende motiivid?
Ma ei usu Varro Vooglaidu, kes ütleb, et sihtasutuse rahastus on tulnud tavalistelt inimestelt väikeste annetustena. Need kulutused paistavad ilmselgelt tunduvalt suuremana, kui väikeste annetustena kokku saadakse. Lisaks varjas Vooglaid ju alles lähiminevikus oma rahastajate allikaid. Raha eest saab aga peaaegu kõike, sealhulgas masside kaasatust. Eriti veel, kui mängida madalatele instinktidele. Ja seda on saavutatud. Isegi enam: ühiskonda on löödud korralik kiil ajal, mil me peaksime eriti kokku hoidma.
TEINE PÕHJUS on ikkagi väärtused. Leian, et kõik inimesed on oma riigi ees võrdsed. See tähendab, et riik ei tohi kedagi diskrimineerida ning peab garanteerima kõikidele samad võimalused ja tingimused. Siia hulka langeb samasooliste inimeste õigus riigi tunnustatud kooselule või abielule koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega.
Leian, et me peaksime üksteist rohkem mõistma ja austama. Ma ise tuletan seda endale iga päev meelde, sest alati on ju lihtsam lahterdada. Austama peab inimest ja tema õigust jääda eriarvamusele, küll aga mitte tema seisukohta. Teisisõnu: kui üks meeleavaldaja leidis, et homod tuleks vangi panna, siis sellist seisukohta on väga raske austada. Küll aga tuleb austada asjaolu, et ta võib niiviisi arvata.
KOLMAS PÕHJUS on mu enese sõbrad. Nende seas on palju homoseksuaalseid inimesi. Kas ma suhtun neisse kuidagi teisiti? Ei. Kas mõtlen nendega vesteldes vaid sellele, mida nad öösel teki all teevad? Ei mõtle. Miks ma peaksin seda tegema? Kas nende igapäevamured ja suhted on minu omadest erinevad? No ei ole ju. Kas nad ohustavad oma seltskonnaga minu peret ja lapsi? Kindlasti mitte. Nad on mu sõbrad ning meid ühendavad nagu sõpru ikka ühised eluvaated, huvid ja üksteise seltskonnast saadav emotsionaalne laeng.
Minu perekonna sõprade hulgas on ka üks mees, kes elab juba aastaid teise mehega ja kasvatab koos temaga poega. See mees on lastele meie sõpradest kõige oodatum külaline. Tal on alati nende jaoks aega, ta on lahke ja sõbralik.
Oleme naisega oma kuueselt pojalt ja neljaselt tüdrukult uurinud, mida nemad tema perest arvavad. Vastuseks ei ole me saanud midagi, sest ei meie ega ühiskond ole neid samasooliste kooselu küsimuses kallutanud. Selgitasime lastele, et nood mehed on koos sellepärast, et neil on hea koos olla ja nad armastavad teineteist. Just nagu emme ja issigi. Lihtsalt mõni mees tahab elada koos mehega ja mõni naine naisega. See oli neile loogiline ja mõistetav seletus. Sest nii ju ongi.
KOOSELUSEADUSE vastuvõtmine on kahtlemata samm selle poole, et saame üheskoos olla õnnelikumad. Heteropaaride heaolu ju sellest ei kannata ning suur hulk inimesi tunneb end Eesti riigis täisväärtuslikuna.