/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2014/10/08/3413809t1hc7ce.jpg)
Poolteise aasta eest Viljandis tegevust alustanud tekstiilijäätmete ümbertöötamise tehas on end omanike hinnangul hästi õigustanud. Samas tunnistavad nad, et toodangu vääristamisel on ette tulnud neist mitteolenevaid tõrkeid.
Uuenduslik mõte kaotas kaltsumure
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aktsiaselts Toom Tekstiil pani Balti- ja Põhjamaades ainulaadse tööstuslike tekstiilijäätmete töötlemise tehase Männimäel tühjaks jäänud mööblivabriku ruumides püsti ülemöödunud aasta hakul. Tarvilike seadmete ostmiseks kulutatud 2,7 miljonist eurost poole andis keskkonnainvesteeringute keskus.
Ettevõtte nõukogu esimehe Innar Susi sõnul on nüüd, kui tehase loomulikud sünniraskused on läbi elatud, põhjust rahul olla. «Laias plaanis on kõik läinud nii, nagu tahtsime. Kõige tähtsam on, et saime oma jäätmemurest lahti ning oleme jõudumööda abiks teistelegi,» räägib ta.
Käesoleval aastal hekseldatakse töötlustehases peeneks vatiinisarnaseks massiks ligi 800 tonni ehk 40 rekakoormat kangajääke. Varem rännanuks need prügilasse. Nüüd saab sellest heli- ja soojusisolatsioonimaterjal, aga ka näiteks täitemass mööblisse, dekoratiivpatjadesse ja mänguasjadesse. Toormekogusest ligi 80 protsenti pärineb Toom Tekstiili enda tehastest ja ülejäänu koostööpartneritelt, eeskätt teisest Viljandi suuremast tekstiilifirmast Delux.
Kui töötlusmasinatele maksimaalselt tööd anda, võiks neist aastas läbi käia kuni 1200 tonni tekstiilijäätmeid. Toormepuudust seejuures karta poleks, sest kogu Eesti peale kokku tekib aastas umbkaudu 5000 tonni tööstuslikke tekstiilijäätmeid.
«Kui valmis toodangule poleks turupiirangut, paneksime kohe võimsust juurde,» ütleb Innar Susi. Tema selgitust mööda ei käi asjad nii lihtsalt, et purustad muudkui kangatükid ära, võtad kiud lahti, pressid uuesti kokku ja müüd maha. Selleks et toode kaubaks läheks, on vaja ohtralt eeltööd teha. Nii näiteks eeldab sertifitseerimine materjali omaduste mõõtmist.
«Paraku on materjaliteadlasi koondavatest ülikoolidest väga keeruline leida koostööpartnereid, kes tootearenduse juures abiks oleksid. Poliitikud räägivad küll, et teadusasutuste ja tööstuse vahel peab olema tihe koostöö, aga reaalsuses ei lähe see kuigi libedalt. Väga paljude kohtade vahet tuleb joosta, sest seal, kus tehakse näiteks tõmbetugevuse teste, ei tegelda imavusega ja nii edasi. Samuti ei saa kunagi kindel olla, et vastava ala asjatundja saab või tahab sind kohe jutule võtta,» kurdab Susi.
Sama kinnitab Toom Tekstiili tootearendustehnoloog Mailis Pala. Tema arvates võiks Eestis tegutseda üks materjaliteadustele keskendunud agentuur, kust ettevõtjad võiksid kerge vaevaga saada kogu neile tähtsa info. «Praegu peab ettevõtja ise kõik üles otsima, selle asemel et äriga tegelda. Ja kui sa isegi jõuad õigesse kohta välja, ei taga keegi, et seal asjaga tegelemise vastu huvi tuntakse.»
SELGITUS
Innar Susi,
Toom Tekstiili nõukogu esimees
Kui välja arvata väike kogus tolmu, siis me ei vii enam tootmisjääke prügimäele. Arvestades seda, et iga tonni prügilasse ladestamise eest tuli lisaks transpordikulule maksta 63 eurot, on see pikemas perspektiivis märkimisväärne kokkuhoid, keskkonnasäästust rääkimata.